Jätkuks viimati avaldatud Varanasi fotodele, umbes täpselt selline nägi välja mu teekond Fatehpur Sikris, Agras ja Delhis. Need olid kohad, mida nägin, inimesed, keda kohtasin, ja hetked, mis mingil põhjusel mu kaadrisse jäid…

Sel korral Indias tunnetasin eriti selgelt seda, et pildistamine pakkus mulle võimaluse vahetu kontakti loomiseks kohalike elanikega, hoolimata sellest, et me üht keelt ei mõistnud. Läbi kaamera õppisin ma nendega suhtlema, tundma neile iseloomulikke liigutusi ning tajuma nende meelestatust minu, ülejäänud maailma või siis pelgalt nende fotole jäädvustamise suhtes.

Ma jalutasin tundide kaupa, rahvamassides ja üksipäini kõrvaltänavatel, tundmata end kuidagi ohustatuna. Vastupidi. Eneselegi üllatuseks tundsin hoopis uutmoodi sidet selle maa ja inimestega, milleni ei olnud ma jõudnud oma esimesel reisil. Sellisena lasi India mul end sel korral avastada.

“The city illumines truth and reveals reality. It does not bring new wonders into the scope of vision, but enables one to see what is already there…” – Diana L. Eck

2006. aasta alguses veetsin kuu aega Indias. See oli mu esimene seljakotireis ja üldse esimene reis väljapoole Euroopat. Ja kuigi see riik tekitas minus vastakaid tundeid, sai just sellest korrast alguse reisikihk, mille ammendumise osas ilmselt niipea veel ohtu ei teki.

Erksate värvide, teravate lõhnade, kakofooniliste helide ja unustamatute maitseelamustega, uskumatu ning absurdi piiril laveeriv India jättis minus oma jälje. Edaspidi lootsin igast järgmisest kohast kasvõi killukest Indiat leida. Ent päris nii pööraseks, kaootiliseks ja kummastavalt kaasakiskuvaks ei ole õigupoolest ükski teine riik osutunud.

Nüüd, 6 aastat hiljem, on aeg tagasi minna. Kuid enne veel, kui võin end Põhja-India kaosest avastada, ootab ees paar nädalat vaikust ja rahu Nepaali mägedes. Nagu ikka on elu aga täis ootamatusi ja nii ka nüüd, kui viimasel hetkel selgus, et sel korral tuleb reis hoopis omapäi ette võtta.

Enne starti veel mõned filmile jäädvustatud fotod eelmisest korrast Indias.

Nagu eelmises postituses lubasin, siis siin on pildid 4 aasta tagusest Kesk-Ameerikast. Täpsemalt Nicaraguast, Panamast ja Costa Ricast. Tagantjärele neid fotosid vaadates tuleb tunnistada, et mu stiil on tänaseks pisut muutunud. Kui varem armastasin pildistada telezoomiga, siis nüüd tundub laiem nurk hoopis omasem. Aga see ei ole ainus, mis muutunud on. Ka kohad, kuhu ma eelmisel aastal Kesk-Ameerikas teist korda sattusin, olid vahepeal muutunud.

Meeldejäävamateks kohtadeks tollest esimesest korrast kujunesid San Blasi ja Bocas del Toro saared Panamas ning Corni saared Nicaraguas. Kuigi olen helesinist sillerdavat merd juba omajagu kordi siin ja sealpool näinud, siis Kariibimeri on ikkagi omaette tase. Osad saared Panamas vastavad 100% sinu ettekujutusele ühest tüüpilisest paradiisisaarest, kus on paar palmi, paarkümmend meetrit liivast randa ja mitte midagi teha ning mitte midagi süüa.

Lisaks meenuvad veel paar seika. Nagu nt see, kui ma paadiga keset tuulist avamerd sattusin. Kui ma tol korral paadile  tõmmatud musta kile alt oma väljavaateid hindasin, ei tundunud olukord just kõige optimistlikum. Kuidas saaks ma unusutada ka seda pikka ja vaevalist bussisõitu ümber Nicaragua järve mudaseid külavaheteid…

Naljakas mõelda, et see tõeline hirmutunne, mida ma need paar korda tookord kogesin, ei takistanud mind uuesti seal pool maakera analoogsetesse situatsioonidesse tormamast. Ja tõsi, ei takistaks ka praegu. Aga nüüd, mõneks ajaks, on see Ladina-Ameerika viimane peatükk.

Siin on viimased fotod eelmise aasta reisist, mille käigus sai muuhulgas läbitud ka El Salvador ja Honduras, Nicaragua ning Panama. El Salvadoris ja Hondurases veetsime mõlemas umbes nädalakese, aga et Nicaragua, Costa Rica ja Panama mõned aastad tagasi mul juba läbi käidud said, olime neist sel korral suuremalt jaolt ainult läbisõidul.

Viimati mainitud kolme riigi fotod nii kaugest minevikust nagu aasta 2008 riputan üles järgmise postitusega.

Sirvides Guatemalas tehtud pilte rüüpan sõõmu sealt kaasa toodud kanget musta kohvi. Maitse on tugev, spetsiifiline ja meeliergutav… nagu Guatemalagi oli. Tagantjärele fotosid vaadates üllatun, kui külluslikult kirju ja kultuuriliselt omanäoline see maiade maailm tänagi veel on. Üksteise järel meenuvad hetked, mis Guatemalas millegipoolest meeldejäävaks said ja mis ka alljärgnevatel fotodel suuremal või vähemal määral kajastust leiavad.

Tikal, keset džunglit laiuv ca 2.-9. sajandist pärinev muistne linn ja üks tuntumaid ning suuremaid maiade kultuuripärandeid maailmas. Livingston, Río Dulce suudmes kõrguv kariibilik killuke Guatemalast. Semuc Champey, 300 meetri pikkune looduslik “sild”, mis “neelab” endasse rohekas-sinkja veega Cahabóni jõe, mille kallastelt nii mõnegi suurepäraselt lõõgastava peatumispaiga võib leida. Antigua, turistide lemmik, kuulus oma toitude ja vulkaanide poolest. Kaunis Atitláni järv ühes San Pedro jt väikeste külakestega järve kaldal. Ja lõpuks, värve, melu ning ehtsat käsitöö maailmaklassi pakkuv Chichicastenango turg.

Vaatasin üle viimased fotod Lõuna-Ameerika mandrilt, millest üks osa on võetud maailma kõige kuivemas kõrbes Atacamas ja teine ühe maailma veerohkema joa, Iguazú juures. Mõned kuud tagasi kirjutasin Tšiilis piki Vaikse ookeani rannikut laiuvast soola- ja liivasegusest Atacamast ning 2,7 kilomeetri pikkusest ja oma 275st joast koosnevast Iguazúst ka lähemalt.

Lisaks nende kohtade silmnähtavale erinevusele nagu Marsi maastikku meenutav kuiv pinnas ja lõputu tühjus ühelt poolt ning aurupilved, õhuniiskus ja külluslik rohelus teiselt poolt, meenub mulle Atacama vaikus, mida oli siin-seal segamas vaid tuul, ja seevastu Iguazú voolava vee katkematu mühin. Ülejäänud ülesvõtted on tehtud Tšiili pealinnast Santiagost ja selle lähistel asuvast boheemlaslikust Valparaísost.

Kui ma järjega oma Peruu fotodeni jõudsin, võisin tõdeda, et suurema osa seal oldud 2-3 nädalast olin ma pildistanud kõrbe ja mägesid. Tagantjärele mõeldes ei ole see ka üllatav, kuna just loodus oli Machu Picchu kõrval olnud see, mis mulle Peruus kõige meeldejäävamaid hetki pakkus.

Sõitsime sadu kilomeetreid mööda sirge triibuna kulgevat Panamericana maanteed, mis palistab Peruu ookeaniranniku kõrbemaastikku. Suur oli mu rõõm, kui olime lõpuks kohale jõudnud. Esimest korda kõrbes.

Kõndisime tunde. Vaatasin, kuidas teised düünidelt alla sõidavad, ent mul ei olnud vähimatki soovi nendega liituda. Ma olin liiga lummatud kõrbe mustritest, värvidest ja kõikidest neist peidetud nüanssidest.

Salkantay lumine tipp kõrgus silmapiiril aga suurema osa matkast teel Machu Picchuni. Möödusime sellest 4600 meetri kõrgusel, mis oli selleks hetkeks kõrgeim koht, kuhu ma jõudnud olin. Mäletan öist tähistaevast Salkantay ääres, seda, kui külm tol ööl telkida oli, kokateed ja hommikusi pannkooke.

Juhtusin Kolumbiasse mõned kuud tagasi. Lisaks mudavannile ja ühele unustamatule retkele kusagil põhjaranniku paksu metsa sees, meenub mulle see, kuidas ma esimest korda tõeliselt lendasin.

Vähemalt nii see mulle tundus, kui ma mootorita paraplaaniga tol korral instruktori najal kanjoni kohal liuglesin. See oli fantastiline tunne. Lasta end õhuvooludel üles tõmmata, tagasi oru poole paisata ja mõneks ajaks maa ja taeva vahele liuglema jääda.

Villane seelik, valged sukad, silmatorkavalt värviline pontšo, kullakarva ehted ja kaabud… Need on ecuadorlased, kes oma puunirudel mägedel käreda külmaga kiiresti tippivatel sammudel ringi toimetavad. Mõned kuud tagasi kirjutasin Ecuadorist pikemalt. Nüüd ka mõned fotod.