Üks selle sügise-talve fotograafiaõpingute olulisemaid väärtusi minu jaoks on olnud võimalus omaette stuudios pildistamas käia. Mitte paar korda koos terve kursusega, vaid ikka tundide viisi ja üksi, koos modelliga.

Varem olin ma stuudios pildistanud väga vähe. Aastaid tagasi olin käinud stuudiofoto kursusel, aga ega ma väga palju enam tehnikast ja valgustamisest ei mäletanud. Tollest kursusest meenub rohkem see, et teemad võeti läbi kiiruga, praktiline pildistamise võimalus oli peaaegu olematu ning pigem soovitati olla ettevaatlik, kuna stuudiotehnika on kallis ja seda on lihtne ära lõhkuda.

Nende kordadega, mil ma Kunstiakadeemia stuudios pildistamas käisin, jõudis tekkida teatav hea tunne, kui sa juba tead, kuidas välgud, statiivid, soft boxid ja peegeldid paika seada ning pildistada nii, et tulemus sind rahuldaks. Õppisime põhilisi valgusskeeme nagu nt high key ja low key, contra ehk tagantvalgustus, paramount ja nn beauty skeem.

Vasakult paremale: high key (valge taust, kerge ülesäri, helge tulemus), low key (tume tumedal taustal, tugevad varjud, kontrastsus), beauty skeem (hele taust, pehme valgus, varje ei ole) ja mõned kaadrid täispikkuses.

Kooli raames seati ülesandeks eelkõige portreede pildistamine. Kui proovisin oma lõbuks sammukese edasi liikuda ja pildistada modelli täispikkuses ning liikumises, oli ülesanne juba tunduvalt raskem kui klassikaliste portreede puhul. Seda eelkõige sellepärast, et modelli nägu ja silmad jääksid teravad, aga keerulisem oli ka parajat hetke tabada.

Hoopis omaette teema on oskus modelli juhendada ja saavutada mõnus, usaldav õhkkond. Valgus võib olla perfektselt paigas, modell ilus ja vahetu, aga ikkagi on palju võimalusi selleks, et fotosessioon pehmelt öeldes metsa läheks. Ma usun, et see on paljuski fotograafi teha, kui vabalt modell end tunneb ja kui hästi ta selle “miski” kätte saab, kuigi ilmselgelt üht inimest võib olla oluliselt lihtsam pildistada kui teist.

Minu jaoks oli huvitav “avastus” aga see, et kui varem oli ma mõelnud, et parimad fotod kajastavad modelli (ise)loomulikkust ja seda ka stuudio tehiskeskkonnas, siis nüüd ei ole ma selles enam nii kindel. Nimelt sageli võib modelli seisukohalt täiesti ebamugav, ebaloomulik ja ebatemalik poos foto peal mingil põhjusel hästi mõjuda.

Selles mõttes on stuudiofotograafia “pool tõde”. Valguse ja varjuga mängides ja seda täelikult kontrollides loome me justkui ise mingit reaalsust ja fookus on pigem sellel, mis mulje tekib ja mis näha jääb, mitte sellel, mis on. Lisame natukene Photoshoppi ja tulemus on hoopis teine dimensioon. Kuigi jah, võib minna veel kaugemale ja mõelda, et kogu fotograafia on üks suur manipulatsioon.

Iga värviline digifoto koosneb tegelikult mitmest must-valgest pildist. Nimelt salvestab digikaamera foto tegemisel korraga kolm halltoonis pilti läbi punase (R), rohelise (G) ja sinise (B) filtri, mis on kaamera sensorile integreeritud. Neid must-valgeid kujutisi nimetatakse kanaliteks ja nende üheks liitmisel näeme fotot arvuti ekraanil värvilisena.

Eeltoodud näidisel on paremal pool näha digipildi kanalid, mis kannavad infot selle kohta, kui palju on lõppvärvitoonis punast, rohelist ja sinist. Must-valgel fotol oleks ainult üks kanal.

Digipilt (nagu ka analoogpilt, mis on skanneeritud ja elektrooniliselt salvestatud) koosneb punktidest ehk pikslitest, millest igaüks tähistab mingit värvitooni. Igas kanalis on iga piksli kohta info, kui hele või tume see olema peaks ning nende kolme eri heledusega valguse segunedes tekibki värviline piksel.

Pikslil, mis üldjuhul on ruudukujuline, ei ole kindlat suurust. Pikslite arvust sõltub nii pildi suurus kui ka see, kui palju on võimalik pilti suurendada. Pildi suurendamisel mõeldakse piksleid juurde ja pildi vähendamisel võetakse piksleid ära.

Seda, mitut erinevat halltooni igas digifoto kanalis on, näitab bitisügavus. Mida rohkem halltoone, seda rohkem ka võimalikke värvitoone. 1 bit = 2 halltooni (must 1 ja valge 0). 8 bitisel fotol on 256 erinevat halltooni ning iga pikslit iseloomustab väärtus vahemikus 0 (täiesti must) kuni 255 (täiesti valge). Kuna värvilisel fotol on 3 kanalit, on erinevaid värvikombinatsioone kokku 256 x 256 x 256. 16 bitisel fotol on ühes kanalis topelt rohkem halltoone, ehk 3 kanalis 65536 x 65536 x 65536 värvikombinatsiooni.

Tüüpilise digipeegelkaamera RAW fail on 12-14 bitti piksli kohta. Jpeg jt pildifailid on automaatselt 8 bitised. Photoshopis saab lisaks 8 bitistele fotodele hallata ka 16 bitiseid fotosid. Teatud fototöötlussituatsioonides võib suuremast bitisügavusest kasu olla, aga kuna enamik väljundseadmeid on 8 bitised, tuleks printimiseks foto bitisügavust vähendada.

Erinevalt digipildist on analoogpildil pikslite asemel terad. Filmi emulsioonikihil on soolakristallid, mis mõjutavad filmi teralisust. Mida suurema ISOga on film, seda rohkem on tera näha. Värvifilm koosneb mitmest valgustundlikust värvilisest kihist, mis ilmutamisel moodustavad filmile läbipaistvad kollase, magenta ja tsüaani kihid.

Kui digipildi suurendamine sõltub piklsitest, siis negatiivi või slaidifilmi kaadri suurendamisel ei ole sisuliselt piiranguid, eeldusel et foto on piisavalt terav, õigesti säritatud ja film madalama tundlikkusega, aga see on juba eraldi teema.

Üks pildistama õppimise võimalus on vaadata teiste fotosid. Kuni 4. detsembrini saab veebis hinnata selle aasta National Geographicu rahvusvahelise fotokonkursi pilte, et selgitada välja publiku lemmikut.

Oma hinnangu saab anda kolmes kategoorias – inimesed, kohad ja loodus (igaühes neist on väljas ca 30 fotot). Päris palju fantastilisi pilte on hindamiseks välja valitud, eriti inimeste ja kohtade kategooriates.

Selleks, et pildistada, tuleb tunda oma kaamerat. Sama oluline kui see, kuidas kaamera ISO, ava ja säriaega määrata, et tulemuseks oleks õigesti säritatud foto, on teada, kuidas kaamera üldse töötab ja kuidas pilt tekib.

Maalikunsti arengut mõjutas väga suurel määral camera lucida avastamine. Peegli abil projetseeriti lõuendile kujutis objektist, mis siis võimalikult autentsena sealt maha joonistati. Sarnasel põhimõttel töötab ka peegelkaamera, ainult et tegemist on camera obscura ehk pimeda kambriga.

Camera obscura on sisuliselt iga fotoaparaat, kus on salvestav meedium. Nii võib see olla ka pelgalt plekkpurk või karp, kuhu on tehtud imepisike ava ja sisse pandud valgustundlik film või paber. Seda kutsutakse pinhole kaameraks, mida saab hea tahtmise juures ka vabalt ise valmistada.

Peegelkaamera ehk SLR (single lens reflex) puhul pääseb valgus läbi objektiivi peeglile, peegeldudes sealt mattklaasile ning sealt omakorda pentaprismale, mis võimaldab pildistatavaid asju õigetpidi näha ja teravustada.

Vajutades kaamera päästikule, tõuseb peegel üles ja avaneb katik, et lasta objektiivi kaudu tulevat valgust filmile või digisensorile. Vastavalt määratud avale ja säriajale jõuab 35 mm filmile või digisensorile kindel kogus valgust ja nii tekibki foto. Kusjuures enne ühe objektiiviga peegelkaameraid olid kasutusel kahe objektiiviga TLR (twin lens reflex) kaamerad, millest üks võimaldas teha pilti ja teine kaadrit eelnevalt näha.

Erinevalt peegelkaameratest, mille puhul näeme peegli abil pildinäidikust võimalikult tõest pilti tulevasest kaadrist ning saame seda ka teravustada, kompaktkaameratel ehk nn seebikarpidel peeglit ei ole. Üldjuhul on need point-and-shoot kaamerad lihtsad ja automatiseeritud ega võimalda ise pildistamise protsessi suunata. Seetõttu soovitasingi alustavatel fotograafiahuvilistel harjutamise mõttes esmalt mõni vana filmipeegelkaamera kasutusele võtta.

Lisaks tavalisele ehk 35 mm filmi kasutavatele kaameratele on aparaate, millega saab pildistada ka laiemale filmile. Kui tavafilmi kaader on suurusega 24 x 36 mm, siis keskformaatkaameraga (medium format) on kaader nt suurusega 6 x 6 cm või 6 x 4,5 cm ja suurte dagerrotüüpi meenutavate tasakaameratega (view camera) 4 x 5 tolli või üle selle. Mõlemale kaameratüübile saab juurde panna nn digipärasid, mis salvestavad pildi digitaalselt. Mida suurem on filmikaadri suurus, seda kõrgema kvaliteediga pilti on võimalik saada.

Digipeegelkaamerad (DSLR) ei paku päris sama kaadrimõõtu, mis 35 mm filmiga kaamera, v.a. juhul, kui tegemist on full frame kaameraga. Viimased on aga tavalistest digipeeglitest märgatavalt kallimad. Kuna digipeeglitel sensor on väiksema mõõduga, saame 24 x 36 mm kaadri aseme hoopis nt 15 x 23 mm kaadri (erinevatel digipeeglitel on erinev crop factor). Digipildist räägin lähemalt aga juba järgmises postituses.

Eelmises postituses puudutatud teemasid näitlikustab järgmine joonis, mis illustreerib ava ja säriaja vahelist suhet ning seda, kuidas see mõjutab pildi teravussügavust ja liikuva objekti teravust.

Nagu jooniselt näha, on lahtise ava (f/2) puhul teravussügavus väike ning kinnise ava (f/16) puhul suur. Kiire säriajaga (1/1000) jääb liikuv objekt fotol terav ning aeglase säriajaga (1/15) udune.

Mida antud skeem veel lisaks näitab on erinevate ava ja säri kombinatsioonide võimalust sarnase särituse saamiseks. Filmile või digikaamera sensorile pääseb sama hulk valgust määrates avaks kas f/2,8 ja säriks 1/500 või keerates ava f/8 ja säri 1/60 peale. See, millist kombinatsiooni kasutada, sõltub sellest, millist teravussügavust või liikumise teravust fotograaf jäädvustada soovib.

Lisaks avale ja säriajale mõjutab säritust ka ISO number, mis viitab fotomaterjali tundlikkusele. ISO standard loodi selleks, et samades valgustingimustes oleks võimalik teha sarnaselt säritatud fotosid. Kui pildistada filmile, tuleks valida film vastavalt eeldatavatele valgusoludele ning keerata kaamera õigele ISOle. Digikaameral tuleb samuti ISO vastavalt valgusoludele määrata.

Enimkasutatavad ISO numbrid on 50, 100, 200, 400, 800, 1600 ja 3200. Mida suurem on ISO number, seda kõrgemale valgustundlikkusele see viitab. Ehk siis pildistades päikesepaistelise ilmaga sobib kasutada nt ISO 100, pilves ilmaga on parem ISO 200 ja õhtuhämaruses juba ISO 400.

Madala ISO tundlikkuse kasutamine eeldab häid valgusolusid, pikemat säriaega, lahtisemat ava või välgu kasutamist. Kõrge ISO tundlikkusega saab pildistada halvemates valgusoludes ja ilma lisavalgustuseta, lühema säriaja ja kinnisema avaga. Mida kõrgem on ISO tundlikkus, seda suurem on filmi teralisus või müra digipildil ja seda madalam on foto eraldusvõime.

Näide: foto on tehtud päikesepaistelise ilmaga ISO 400 must-valge filmiga. Valgusrohketes oludes pildistades on kõrge ISO tundlikkus muutnud pildi teraliseks.

Mõistagi on alustavale pildistajale infot tohutult ja kindlasti ei ole selles kerge orienteeruda. Lihtsuse huvides tasub meelde jätta üks rusikareegel ava, säri ja ISO kombinatsiooni osas, mis üldjuhul hästi töötab ja mida on eriti hea teada, kui kaameral valgusmõõtjat ei ole. Seda kutsutakse sunny 16 reegliks.

Reegli idee seisneb selles, et valides päikesepaistelisel päeval avaks f/16, on säriaeg võrdne ISO tundlikkusega. Nt ISO 100 puhul peaks siis säriaeg olema kas 1/100 või 1/125, ISO 200 puhul 1/200 või 1/250 ning ISO 400 puhul 1/400 või 1/500.

Keerates valgustingimuste muutudes ava ühe astme võrra rohkem lahti, tuleb muuta ka säriaega ühe astme võrra kiiremaks. Ehk kui on tekkinud kerge pilvisus ja kasutatakse ava f/11, tuleks säriajaks valida 1/250.

Nädalad fotokoolis on toonud palju uut infot. Kibelen fototeemadel kirjutama, aga raske on olnud otsustada, kust alustada. Niisiis mõtlesin alustada päris algusest ehk pildistamise põhitõdedest, liikudes aegamööda kaugemale ja sügavamale.

Mulle tundub, et praegusel hetkel on suht lihtne pildistama hakata. Digikaamerad, kus tehtud foto kohe näha on, ning automaatrežiimid, mis meie eest enamik otsuseid foto tegemisel vastu võtavad, on laialt levinud. Selleks aga, et pildistada tõeliselt osata, ei ole oluline ainult pildi kompositsioon ja huvitav teema, esmatähtis on tunda oma kaamerat ja teada, mis pildi teket mõjutab.

Sellega seoses on minu esimene soovitus alustavale fotograafile – keera oma kaamera esialgu manuaalrežiimile (M). Kelle kaameral sellist võimalust ei ole, otsi üles oma vanemate kunagine vene filmikaamera (nt Zenit või Smena) ning alusta sellest. Oluline on, et saaksid kaameral ise määrata ava ja säriaega, ning et sa õpiksid neid kasutama.

Avaarv (aperture) näitab seda, kui suur on objektiivis ava, millest valgus filmile või digikaamera puhul sensorile pääseb. Mida suurem on ava, seda rohkem valgust läbi tuleb. Avaarvud on tähistatud standardsete numbritega, nt f/2 kuni f/22, millest esimene viitab lahtisele ja teine kinnisele avale.

Lisaks avale on säriaeg (exposure, shutter speed) teine oluline parameeter, mis pildi teket mõjutab. Vajutades kaamera päästikule, avaneb katik valguse läbi laskmiseks. Säriaeg on aeg, mille jooksul valgust filmile või sensorile lastakse. Nagu ava puhul, nii on ka säriajal teatud standardväärtused, nt 1/8000 sekundit kuni 1 sekund. Mida kiirem on aeg, mille jooksul katik avaneb, seda vähem valgust läbi pääseb.

Ava ja säriaeg on omavahel tihedalt seotud. Tegelikult on foto omamoodi kompromiss nende kahe näitaja vahel ja valik sõltub fotograafi eesmärgist. Selleks, et pilt oleks õigesti säritatud, peaks sama hulga valguse saamiseks lahtisema avaga kasutama lühemat säriaega (või madalamat ISO tundlikkust, nt 100) ning vastupidi kinnisema avaga valima pikema säriaja (või suurema ISO tundlikkuse, nt 400). Ometi ei jää foto seetõttu veel ühesugune. Siin tuleb mängu teravussügavus (depth of field) ehk ala, mille piires objektid fotol piisavalt teravad tunduvad.

Kui kasutada kitsast ava, on teravussügavus suurem ehk teisisõnu suurem osa pildist näib terav. See on oluline nt maastiku või arhitektuuri pildistamisel, kui detailid on vajalikud. Kui kasutada laiemat ava, on teravussügavus väiksem, nt jääb portreel teravaks ainult nägu, aga taust jääb udune. See võimaldab luua ruumilisemat efekti ja mängida emotsioonidega. Kõige teravamaks jääb pilt tavaliselt keskmise avaga vahemikus f/5,6 kuni f/16.

Näide: lapse foto on tehtud lahtise avaga (f/4), mistõttu on nägu terav, ent taust hägune. Linnavaade on pildistatud kinnisema avaga (f/8) ja pilt on jäänud tervikuna terav.

Teravussügavust mõjutab ka objektiivi fookuskaugus (focal length) ehk läätse optilise keskpunkti ja fookuse vaheline kaugus. Mida lühem on fookuskaugus (nt 28 mm), seda suurem on teravussügavus. Ehk siis ühe avaarvu korral on teravussügavus 28 mm fookuskaugusega suurem kui 300 mm puhul. Pildi teravussügavus on ka seda suurem, mida kaugemale teravustatakse; mida lähemal on pildistatav objekt, seda väiksem on terav ala pildil (vt näidispilti lapsega).

Osates neid näitajaid kasutada, saab vastavalt soovile teha foto mitut eri moodi. Nt kui pildistatakse liikuvat objekti, on lühema säriaja (nt 1/250) ja suurema avaga (nt f/4) see võrdlemisi terav. Lühike säriaeg eeldab aga häid valgusolusid või suuremat ISO tundlikkust. Kasutades pikemat säriaega (nt 1/30) ja kitsamat ava (nt f/11), võib objekt olla udukogu, kuigi pilt tervikuna on terav (sageli eeldab see aga statiivi kasutamist). Nii võib ühelt poolt aja näiliselt peatada ja teiselt poolt objekti udususega selle liikuvust rõhutada. Kusjuures, mida lähemalt objekti teravustada, seda kiirem peab olema säriaeg.

Näide: esimene foto on tehtud kiire säriajaga (1/500), teine foto natukene aeglasema säriajaga (1/160). Mida aeglasem on olnud säriaeg, seda udusem on liikuv objekt.

Seda, millist ava ja säriaja suhet oleks pildistamisel optimaalne kasutada, aitab mõõta kaamera valgusmõõtja (light meter). + märk viitab ülesärile ja – märk alasärile; kui üle- või alavalgustus ei ole just taotluslik, on valgustus tavaliselt paigas siis, kui näidik on skaala keskel. Kaameratel, millel valgusmõõtjat ei ole, saab kasutada ka väliseid valgusmõõtjaid või siis aitab see, kui mõned kindlad ava-säri suhted teatud valgusoludes lihtsalt meelde jätta.

Kui see teema on uus, aga tundub huvitav, proovi teha järgmine test ning võrdle, milline on fotode erinevus:

1) Pildista foto ühest ja samast objektist lahtise ja kitsa avaga.
2) Pildista foto ühest ja samast objektist lühema ja pikema fookuskaugusega.
3) Pildista foto ühesuguse seadistusega, teravustades kord lähedale ja  kord kaugemale.

Sügis on käes ja ilmselt on vanast ajast sisse jäänud tunne, et just see on õige hetk millegi uue õppimiseks või üle kordamiseks. Nii tekkis mõte, mis ootamatult konkreetse väljundi leidis, ning selle tulemusel alustasingi aastast fotograafia täiendõpet Kunstiakadeemias.

Tõttöelda olen ma fotograafiaõpinguid korduvalt kaalunud, aga ei ole kunagi kindel olnud, kas see minu jaoks vajalik on. Pildistan ju iseendale, peaasjalikult omamoodi teraapilise tegevuse ja võimalusena kaugeid maid ja teistsuguseid kultuure seeläbi paremini mõista. Ning alati on võimalus end fotokirjanduse või interneti vahendusel ise täiendada, rääkimata sellest, et lõppkokkuvõttes tuleb lihtsalt pildistada, pildistada, pildistada…

Ent siiski, miks sa siia tulid, küsiti esimesel koolipäeval. Selleks, et suhelda teiste inimestega, kes pildistavad, mõelda rohkem läbi, mida ma teen, leida inspiratsiooni, saada teada uut ja tuletada meelde varem omandatud teadmisi, vastasin mina. Ning siis mõistsin, et peamiselt olin seal selleks, et saada tagasisidet ja justkui mingit tõuget kuhugi edasi.

Esimese päeva lõpus soovitati mõelda sellistele küsimustele. Miks pildistada? Kas pildistada? Mida pildistada? Kuidas pildistada? Millega pildistada? Kellena pildistada? Näib, et olulisem on alustada mitte tegemisest vaid mõtlemisest ja nendele küsimustele vastamine tundub olevat palju keerulisem kui lihtsalt pildistamine.

Paar inimest on kunagi palunud, et ma “õpetaks neid pildistama”. Aga millest alustada? Rääkida oleks ju nii palju. Ajendatuna nüüd oma enda äsjaalustatud enesetäiendusest lisasin siia Fotokooli rubriigi, kuhu plaanin kirjutada erinevatel fotograafiaga seotud teemadel ja oma mõtetest ning dilemmadest, mis sellega seoses üles kerkivad. Ehk on sellest kasu ka teistele, kellele fotograafia südamelähedane on.

Üks huvitavam asi eelmise nädala Photoshopi kursuselt oli tutvumine Adobe Creative Suite’i failihaldusprogrammiga Bridge. Kuigi Bridge‘iga saab avada kõiksuguseid faile, sobib see programm eriti hästi just fotode haldamiseks.

Aja jooksul on mul kogunenud tuhandeid fotosid ja olen juba ammu mõelnud, et võiks neid kuidagi nutikamalt kategoriseerida, kui pelgalt aastate ja teemade kaupa. Bridge võimaldab fotodele juurde panna erinevaid märksõnu, silte, anda hinnangu 5 punkti skaalal, lisada info autori ja pildi kohta. Nii tekib Bridge’i omamoodi pildipank, kus saab fotosid eeltoodud kriteeriumide alusel sorteerida.

Ühtlasi on Bridge hea fotode vaatamiseks ja analüüsimiseks. Programm näitab fotode metadatat ehk siis seda, millise ava, säriaja ja ISO-ga foto tehtud on. Lisaks psd failile või tavapärasele jpeg-le kuvab Bridge ka raw faile. Lihtne on kõrvutada kahte fotot, neid suurendada ja omavahel võrrelda. Muuta saab nii seda, kuidas pilte kuvatakse (kas pisemate piltidena, filmiribana või suurena) kui ka seda, milline on töölaua taustavärv.

Ja mis põhiline, kui panna fotodele Bridge’is mingi info külge, siis jääb see alles ka siis, kui vaadata neid faile teisest arvutist, kus Bridge’i ei ole (kuigi seda infot näeb vaid Bridge’is jt analoogsetes programmides). Kui kedagi huvitab täpsem info, siis leidsin internetist sellise manuaali. Kuigi tegelikult ei ole selleks isegi ehk erilist vajadust, sest Bridge on imelihtne.

Üha rohkem läheb tööga seoses vaja Photoshopi üksikasjalikumat tundmist. Kuigi seni olen oma fotode puhul Photoshoppi kasutades piirdunud tonaalsuse ja kontrastsuse paika timmimise ning piltide kadreerimisega, siis inimesi ja akte pildistades läheb paraku rohkem teadmisi vaja.

Niisiis ootabki mind järgmisel nädalal ees kolmepäevane enesetäiendus Photoshopi vallas. Youtube’is leidub tohutult erinevaid õpetusi konkreetsete PS tööriistade kasutamiseks, leidub ka nalja ja näiteid totaalsest muutumisest. Nagu nt see.

Arvatakse, et ca 99% moeajakirjade fotodest on korralikult ümber töödeldud. Veider mõelda, kuidas ühe programmi abil saab kujundada illusiooni täiuslikest inimestest ja sageli nii veenvat. Mitte, et ma fototöötlust sellisel määral pooldaksin, ent eelneva näite põhjal võib ehk öelda, et see on lausa kunst omaette.