Pärast terve ööpäeva väldanud lennureise ning üht unetut ööd Delhi lennujaama magamiskõlbmatutel metalltoolidel, jõudsin viimaks oma kauaoodatud sihtpunkti, Nepali. Kümnest maailma kõrgeimast mäest, asuvad kaheksa just nimelt siin, sealhulgas tippude tipp Sagarmatha ehk Mt Everest. Kuuldused endise kuningriigi looduse imest olid mu uudishimu juba ammu võitnud, kui eelmisel aastal tärganud huvi ja aukartus kõrgmägede vastu seda ainult võimendas. Nüüd olin ma siis kohal. Namaste!

Võideldes unega ületasin ootamatult libedalt kõik Kathmandu tagasihoidliku lennujaama viisajärjekorrad ja kontrollpunktid, samaaegselt paari teise reisijaga tutvudes ja infot vahetades. Järgmisel hetkel olin eneselegi märkamatult ühele neist juba raha laenanud ja mõni aeg hiljem nendega ühes taksos linna poole sõitmas. Mul ei tulnud seda kahetseda. Kathmandu kujunes heaks mälestuseks paljuski just ühe malbe, meelerahu kiirgava šveitslannast hipi ja ajutiselt Indias resideeruva iisraellasest DJ meeldiva seltskonna tõttu.

Hoolimata tolmust, saastatud õhust, jõe ääres vedelevatest prahihunnikutest ja mootorsõidukitest, mis pealinna kitsastel tänavatel jalakäijaid alla ajada ähvardavad, läks Kathmandu mulle südamesse. Kõndisin ringi, lubades oma meeltel taasavastada Aasia lõhnu, maitseid ja helisid. Uurisin tänavamelu väljaspool turistide poolt hõivatud Thameli ja heitsin pilgu Durbar Square’i kuulsatele templitele. Õhtul peletasime viirukitega hotellitoast kopituse haisu ja trotsisime küünla paistel juttu puhudes pidevaid elektrikatkestusi. Kuulates teiste lugusid, võib mõndagi enda kohta õppida.

Edasi viis tee mind ca 6 tunni bussisõidu kaugusele Pokharasse. Tegemist on linnaga, mis on ilmselt üks turistisõbralikumaid Nepalis ja omamoodi hea lõõgastumiskoht enne või pärast karmimaid ilmastiku- ning elutingimusi mägedes. Head toidukohad igale maitsele, baarid, massaažiärid ning poekesed, mis pakuvad käsitööd, liba North Face’i matkatarbeid ja muud nänni, seisavad rivis piki järve äärt ja ootavad pikisilmi, millal sa neisse vaid sisse astud. Kuigi linnana on Pokhara palju rahulikum ja meeldivam ka väljaspool turistipiirkonda, tundsin millegipärast Kathmandust puudust.

Kahjuks jäi mul Pokhara muljetavaldav vaade mägedele järve taustal nägemata, kuna sellel aastaajal on madalamatel kõrgustel taevas hägune ja lumiste tippude nagu ka sinise taeva ja päikesepaiste nautimiseks ei jää muud üle, kui ise kõrgemale ronida. Kuna Annapurna piirkonda peetakse üheks ilusamaks matkamiskohaks maailmas, siis olin selle mõttega Pokharasse juba tulnudki, et oma silmaga näha elu Nepali mägedes. Aeg seadis aga omad piirangud ja nii otsustasin pikema matka asemel ca 10 päevase Annapurna baaslaagri (ABC) raja kasuks, mis viib otse mägede südamesse ca 4130 meetri kõrgusele.

Kuna ma plaanisin matka ette võtta ilma giidi ja pakikandjata, ent päris üksipäini mägedesse minna ei tahtnud, kulutasin mõned tunnid, et leida endale reisikaaslased, kel sama trajektoor. Juhuslikult kohtusingi kahe saksa tüdrukuga, kes soovisid minu väljavalitud raja pisut suurema ringiga ette võtta, et näha ka Annapurna mägede 6-8 km lumiste tippude panoraami. Nii asusimegi kolmekesi koos nende pakikandjast jalkafänni Bishnuga teele.

Kuigi rada oli minu jaoks algusest lõpuni raske ja seda eriti tänu oma suurele selga soonivale kotile ja kaamerale, jõudsin pärast neljandat päeva siiski arusaamisele, et hoolimata toredatest kaaslastest suudan pisut kiiremini kõndida ja päevas pikemaid vahemaid läbida. Nii haakisin end kahe taanlase ja nende suurepärase giidi sappa. Paar päeva hiljem läksin omapäi edasi ning lõpetasin matka oodatust sootuks kaks päeva varem. Teel oli piisavalt palju külasid, teisi reisijaid ning kohalikke inimesi, et mitte ära eksida või üksi olemise ees hirmu tunda.

Seda 8 päeva Himaalajates lühidalt kokku võtta ei ole lihtne. Kui, siis ainult mõne ülivõrdelise kõikehõlmava omadussõnaga, ent selgelt jääks sellestki katsest liiga väheseks, et anda edasi, mida nägin ja kogesin seal kaugel Nepali mägedes. Nii jääb see lugu mõneks järgmiseks korraks. Seda enam, et elekter on taaskord läinud ja väljas möllava äikese ning naabermaja generaatori mürina taustal ei ole siin taskulambi valgusel omi mõtteidki kuulda.

Täna jooksin Tallinnas oma kolmanda poolmaratoni. Kuna jooksmisele jäi seoses reisimisega üle 8 kuuline paus, siis andis see end ka tulemustes märku. 21,1 km aeg tuli seekord ca 14 minutit kehvem kui eelmisel aastal – 2:12:34.

Kui ma enne võistlust oma pelgalt kuu aja pikkuse treeningu tulemusi vaatasin, oli selge, et ega seal mingit ime oodata ei ole. Lühidalt kokkuvõttes oli näha, et jooksen märgatavalt aeglasemalt ja oluliselt kõrgema pulsiga kui eelmisel aastal, kui selja taha jäi ligi 4 kuud trenni.

Niisiis mõtlesin, et vaatan, kuidas enesetunne on, nii jooksen, aga püstitasin eesmärgiks vähemalt 2 tunni ja 15 minutiga lõpetada. Alustasin hea aeglase tempoga, kusagil 10ndal kilomeetril lisasin kiirust juurde ja nii pidasin vastu 17nda kilomeetrini, siis hakkas pulsisagedus juba jooksu takistama. Ja nii rauges ka mu jõud. Loivasin aeglaselt finišisse.

Aga kokkuvõttes oli lõpetades ikkagi hea tunne. Ilm oli ilus, medal oli veel uhkem kui eelmisel aastal ja üldine mulje võistlusest oli igati positiivne. Tänane õppetund? Kui soovid kiiremini joosta, tuleb trenni teha :)

Ma ei tahaks külastatud riike pingeritta seada, sest enamasti on igas kohas midagi, mis meeldib ja nägemist väärib. Ent selles, et Boliivia minu Ladina-Ameerika lemmiku tiitli võitnud on, ei ole kahtlustki.

Lisaks mitmekesisele loodusele ja sealjuures täiesti ainulaadsele maastikule, põnevale kultuurile ja üllatavalt maitsvale köögile, on Boliivia vaieldamatult kõige meelelahutuslikum riik siinmail. Ehk võib ka mujal matkata Amazonase rohtlas, sõita džiibiga läbi sürrealistlike maastike, ronida 6 kilomeetrise mäe tippu või kimada 3 tundi jutti jalgrattaga allamäge, ent kusagil mujal ei ole see ilmselt nii jõukohane ja meeldiv kui Boliivias.

Hinnataseme lakmustest

Hea hinnataseme “lakmustestiks” on Iisraeli turistide kohaolek. Iisraellased reisivad seal, kus on mõistlik reisida. Kuulu järgi saavad nad alati parimad hinnad, kuna neile meeldib reisida grupis ja tingida. Arvestades Iisraeli seljakotireisijate arvukust Boliivias, siis näib see nende jaoks India järel üks teine unistustesihtkoht olevat. See ütleb mõndagi selle riigi kohta.

Tõepoolest, tulles näiteks Brasiiliast ja jätkates reisimist samaväärse päevaeelarvega, võib end Boliivias lausa kuningana tunda. Iseasi, et niimoodi toimides oleks tegemist sulaselge laristamisega, kuna nii toit, transport kui ka öömaja on Boliivias ühed Lõuna-Ameerika odavaimad (mida ei saa küll kahjuks Brasiilia kohta öelda). Paraku on meie mõistes soodsa hinna taga aga kurb tõsiasi, et ligemale 60% boliivlastest elab alla vaesuspiiri. Läbi aegade kestnud poliitiline ebastabiilsus ei ole riigi majandusele hästi mõjunud. Kuigi rikas mineraalide poolest, on Boliivia üks vaesemaid riike kogu Ladina-Ameerikas.

Vabadusvõitleja Bolívari järgi oma nime saanud riigi võlu ei peitu aga kaugeltki mitte ainult heas hinnatasemes. Kolme nädala asemel võiks seal kolm kuud reisida ja igav ei hakkaks ka siis. Boliivia on üks neid kohti siin pool maakera, kuhu jõudes ei teki tunnet, nagu oleksid 20 aastat hiljaks jäänud. Ta lajatab sulle nagu muuseas kogu oma eheduse, ilu ja karmi tegelikkuse näkku ning vaatab siis, kuidas sa selle peale reageerid. Suurem osa meist on lummatud.

Need armsad mossis näod

Ligi 10 miljoni suuruse elanikkonnaga Boliivias on põliselanike osakaal rahvastikus arvatavalt Lõuna-Ameerika kõrgeim ja hispaania keele kõrval on suurele osale emakeeleks ka quechua, aymara või mõni muu keel. Kuigi ametlikult katoliiklased nagu ülejäänud Ladina-Ameerika, siis on boliivlaste jaoks olulisel kohal ka muistsete inkade jumalad ühes Pachamama ehk emakese maa(ilma) ning kõige sinna juurde kuuluvaga. Sealhulgas on nt kokalehed lahutamatu osa Boliivia kultuurist, nii et oma inimeste tarbeks on neil lubatud kokat kasvatada (midagi, mille üle USA sugugi õnnelik ei ole).

Osad linnas elavad boliivlased, eesotsas noorema põlvkonnaga, on omaks võtnud lääneliku riietumisstiili, ent Altiplano maapiirkondades kannavad naised veel valdavalt oma traditsioonilist garderoobi. Üheks läbivaks elemendiks on musta või pruuni värvi Chaplini kaabut meenutav kübar, mille eesmärgiks ei ole ilmselt niivõrd päikese- või külmakaitset pakkuda, kuivõrd kandja piirkondlikku kuuluvust näidata. Seda täiendavad tavaliselt kaks punupatsi, mille otstesse on põimitud mustad tutid, mis nende pikad süsimustad juuksed visuaalselt veelgi pikemaks muudavad.

Nendele ja teistele peenetele kübaratele, pakuvad kontrasti pisut maalähedasemat sorti satsilised ja mitmekihilised kloššseelikud. Oluliseks aksessuaariks on ka erkroosades toonides kirjumustriline lina, mis võib keha ümber sätituna vastavalt vajadusele nii lapseiste kui ka turukoti funktsiooni täita. Mainimata ei saa jätta ka neid arvukaid salle-tekke, mis külmematel hetkedel kõik pontšona rakendust leiavad.

Et suurem osa elutegevusest Boliivias toimub 3-4 km kõrgusel Altiplanol, kipub seal varahommikuti ja õhtuti väga külm olema. Kui sellele lisada veel üleüldiselt kehv elustandard ning indiaani päritolu rahvaste tavapärane skeptilisus võõramaalaste suhtes, siis ei ole ka ime, et inimesed seal kinnisemad on. Sarnaselt maiadele Kesk-Ameerikas, ei meeldi neile ka see, kui neid pildistatakse.

Ometi on nende tõsiste, kui mitte lausa pisut mossis, kokalehti nätsutavate nägude taga armsad, siirad, toimekad ja abivalmid inimesed. Mida muud saakski arvata kellestki, kes ütleb „aitäh“ asemel „aitähhikesed“, „tere hommikust“ asemel „tere hommikusekest“ jne? Pikapeale nad leebuvad ja annavad sulle võimaluse ennast tõestada. Nagu ka Silverio, meie giid Huayna Potosí tipu vallutamisel.

Huayna Potosí, 6088 meetrit

La Paz, kõige kõrgemal asetsev (administratiiv)pealinn maailmas, on ehitatud 3-4 kilomeetri kõrgusel laiuvasse kanjonisse, mida ümbritseb üüratu Altiplano. Punastest tellistest ehitatud linna taustal kõrgub üks ilusamaid mägesid, mida ma näinud olen, võimas kolmetipuline Illimani. Kesklinna turutänavatest ja liikluskaosest ärilinnaku uhkete pilvelõhkujate ja hotellideni, La Paz, mille nimi tähendab “rahu”, on seletamatult eriline.

Vahest sellepärast jäävad reisijad siia ka kauemaks, kui plaanitud. Nagu meiegi. Ainuüksi tänaval müüdavad baguette’id, kena öömaja või üks armas kohvik olid piisavalt head põhjused, et veenda meid veel üheks päevaks jääma. Iga hommik oli kevadiselt jahe, iga päev suviselt päikeseline ja iga õhtu külm nagu sügis-talv. Kõrgusevahe on tunnetatav juba ainuüksi tänaval kõndides, kui väiksemgi matk ülesmäge hingeldama võtab. Seda arvesse võttes ei oska ma öelda, kust tuli mõte võtta ette retk Huayna Potosí otsa, aga ühel neist kargetest hommikutest leidsime end autost, teel 4700 meetri kõrgusele, kust meie matk alguse sai.

Esimesel päeval tuli oma ronimisvarustus koos magamiskoti ja riietega, mis täitsid terve suure seljakoti ning kaalusid kokku ca 15 kilo, 150 meetrit kõrgemal asuvasse baaslaagrisse tassida.

Ülejäänud päev oli sisustatud liustikul kõndimise ja “kasside” ning jääkirvega ronimise harjutamisega, mis oli iseenesest väga lahe, kuigi füüsiliselt raskem, kui oleksin arvanud.

Teise päeva hommikul tuli see sama seljakott turjal paar tundi 5200 meetri kõrgusele järgmisesse laagrisse ronida. See kott oli ikka neetult raske, eriti arvestades seda, et olime juba 5 kilomeetri kõrgusel ja õhk oli tuntavalt hõredam. Mõtlesin hirmuga, et järgmisel päeval tuleb mul suurem osa selle seljakoti sisust endale selga toppida ja samamoodi 6088 meetri kõrgusele ronida. Läksime magama juba kuue paiku, et ärgata keskkööl. Sel õhtul oli veelgi külmem kui eelmisel, nii et magades olid seljas peaaegu kõik kaasavõetud riided.

Ma arvasin, et lähen reisima, et “aega võtta”. Ja pealtnäha nagu olekski tõesti aega rohkem, sest ühte keskmisesse päeva mahub reisil olles kordades rohkem tegevusi kui argielu elades. Nii on. Ent tuleb välja, et tegelikult on aega kokkuvõttes ikkagi sama palju. Lihtsalt hetki, millal silmad pärani avastada, katsuda, kogeda, proovida ja läbi elada, on reisides rohkem ning hetki, millal arvuti lahti teha ja kirjutada, on vähem.

Sellepärast mõtlesin seekord vähem kirjutada ja lasta piltidel rohkem enda eest kõneleda (seda enam, et foto kui illustratsioon või tõestusmaterjal näib inimesi nagunii rohkem huvitavat). See postitus on Peruust, kus mina ja mu reisikaaslane viibisime ligikaudu 2 ja pool nädalat, enne kui me umbes 2 nädalat tagasi Boliiviasse jõudsime.

Kõrb ja savilinn

Peruus jõudsime kõrbe. See oli minu jaoks suur sündmus, kuna ma ei olnud varem kunagi kõrbes käinud ja ma tahtsin teada, mis tunne on leida igas ilmakaares ainult lõputunanäivaid liivavälju. Igatsesin näha düünide valgusmängu õhtupäikeses ja kuuma õhu virvendust liiva kohal. Sain teada ja nägin. Täitsin ühe väikese unistuse. Kõrb on imeilus.

Sõitsime bussiga paar päeva mööda rannikut lõuna poole. Tee oli sirge joon läbi tühja kõrbemaastiku. Huacachina nimelises kohas jõudsime düünideni. Kõrbes kõndimine nägi välja umbes nii, mööda luite tippu ei vajunud sügavale liiva sisse. Kohale jõudes võisid olla päris väsinud.

Ei teagi, kas väsimusest või üleüldisest kõrbeeufooriast tingituna tuli meil tahtmine düüni otsas natukene hüpata. Mõnikord tekib küsimus, mida nt mõni kohalik talumees küll mõelda võib, kui ta mõnda järjekordset turisti hüppamas näeb. Mina proovisin, aga nagu näha, siis on Thomase näol tegemist juba hüppefotoprofiga.

Lisaks võis kõrbes lumelauaga sõita ja spetsiaalses kõrbemasinas düünidel üles-alla kihutada. Viimane tegevus oli eriti lõbus ja kaugeltki mitte turvaline.

Peruu ranniku põhjapoolsemas osas, Trujillo nimelise linna ääres asub 9. sajandist pärinev savilinn Chan Chan. Tohutult suur ala on täis selle kunagise linna savimüüre (tänaseks on pulksirge asfalteeritud Interamericana selle küll kahte ossa jaotanud). Ja tuleb välja, et tegemist on suurima linnaga Ameerika “avastamisele” eelnevast perioodist. Chan Chan kuulus linnu- ja loomamotiive armastavatele chimudele kuniks inkad nad 15. sajandil vallutasid.

Müstilised jooned

Nazca kõrbes asuvad arvatavalt 5.-7. sajandist pärit müstilised jooned. Müstilised sellepärast, et keegi ei tea täpselt, mis eesmärki need jooned, millest vaid kõrgelt õhust ülevaate saab, täitsid.

Üle kümnete kilomeetrite laiuval alal on sadu jooni ja geomeetrilisi kujundeid, sh nt lind, ahv, ämblik ja isegi (minu lemmik) “kosmonaut”, neist suuremad üle 200 meetri suurused.

Vaatetornist avanes väga nadi vaade vaid kahele kujundile, nii et ladusime oma 75 dollarit letti, et ca pool tundi imetillukeses cessnas üle nende tiirutada. Tegemist oli kahtlemata ülehinnatud teenusega, ent  tahtmine seda “ime” näha sai meist (nagu ka paljudest teistest turistidest) võitu.

Matk Machu Picchuni

Cuscos võtsime ette 5 päevase retke Machu Picchuni. 4 päeva matkasime ümber Machu Picchu, möödudes Salkantay mäest, ja viienda päeva veetsime juba inkade “kadunud” linnas.

Iseenesest tore matk oli. Mitte just kõige kergem, aga mitte ka üleliia raske. Füüsiliselt kõige väsitavam oli teine päev, kui tuli kokku 10 tundi kõndida ja vahepeal 4600 meetri kõrgusele ronida. Kokatee oli väga abiks.

Ööbisime telgis ja esimesed ööd olid päris külmad. Vahepeal tuli ka oma seljakotti tassida, mis oli üsna kurnav. Suurema osa ajast oli vesi ja põhipagas aga muulade tirida.

Vaated mägedes olid seda kõike väärt. Öine taevas Salkantay ääres oli võimas. Ma ei ole kunagi nii palju tähti korraga näinud ja Linnuteed nii selgelt imetleda saanud. Kolmanda päeva lõpuks saime muuhulgas kuumades termaalvetes liguneda ja üles soojeneda.

Õnneks vedas meil teiste reisikaaslastega. Grupi nimeks sai siinkandis laineid lööv „llamasutra“. Ja tuleb tõdeda, et llamasutralased hoidsid reisi lõpuni üksteise tuju üleval ning väärisid oma nime igas mõttes.

Neljas päev ei olnud maastiku poolest enam nii erakordne kui eelnevad päevad. Seetõttu otsustasin esimese poole päevast zip lininguga tegeleda (25 USD). Ma ei olnud seda veel varem proovinud. Mind kinnitati konksuga nööri külge ja siis sai paarisaja meetri kõrgusel kokku 2,5 km üle oru liuelda. Päris lahe oli.

Machu Picchu on olnud mu teine väike unistus juba aastaid. Nüüd läks see täide. Ärkasime kusagil 4 paiku hommikul ja startisime koos teiste unetutega pimedas Machu Picchu poole. Umbes 40 minutit tuli kiire sammuga treppi mööda mäest üles ronida, et jõuaks 400 esimese turisti hulka, kes saavad loa Wayna Picchule ronimiseks.

Tagantjärele võin öelda, et Wayna Picchu oli küll tore järgmine 30-40 minutit päris väsitavat ronimist, aga vaate mõttes ei midagi erilist. Oleksin vabalt selle ka vahele võinud jätta. Palju mõnusam oli lihtsalt Machu Picchul maha istuda ja vaadet nautida. Isegi paar tundi hiljem ei hakanud igav. Õnneks vedas meil ka ilmaga.

Machu Picchu ehitati alles 15. sajandil ja seal elasid ainult tähtsad inkad. Arvatakse, et inkad jätsid Machu Picchu, et hispaanlased seda ei avastaks ega hävitaks. See on ka põhjus, miks see linn nii hästi säilinud on. Suurem osa Machu Picchust on täna näha nii nagu see originaalis oli, ainult väike osa on rekonstrueeritud. Inkade teadmised olid hämmastavad. Ainuüksi see, kuidas nad müüri oskasid laduda on kiiduväärt. See muide on arvatavasti kõige pisem kivi Machu Picchu kompleksis.

Cusco on läbinisti turistilik, ent ometi meeldiv koht aja veetmiseks ja kahtlemata ka arhitektuuri poolest kena linn. Armsad kitsad tänavad ja hiiglaslikud inkamüürid, väikesed ja suured plazad, peruulased, kes turistide jaoks end rahvariietesse riietanud ning beebialpaakadega pilti nuruvad, head toidukohad jne.

Olgu öeldud, et alpaakad, mida kohalikud värviliste tuttidega ehivad, on tõesti vastupandamatult nunnud. Laamadel tuleb rohkem vaeva näha, et pildile saada.

Cuscost sõitsime Punosse, et sealt üle piiri Boliiviasse minna. Paraku ei ole seegi alati nii lihtne. Nimelt on Peruu kaevurid juba mõnda aega raevukalt streikinud, sulgedes teed (ja sealhulgas ka piiri) kivide ja elektripostidega. Paarinädalases streigis oli siiski hetki (nagu nt presidendivalimised), kus turistid hoolimata kõigest üle piiri said. Nii ka meie.

Miks Peruu tore on?

• Peruu loodus on väga kaunis ja ääretult mitmekesine. Lisaks mägedele on kõrb, on džungel, on rohelised orud, on rannad. Kõike on, kuigi kõike on pea võimatu paari nädala või kuu ajaga näha.
• Machu Picchu on täpselt nii põnev ja lummav nagu fotodelt paistab. Väga eriline koht, mis siis, et seda palju turiste külastab. Tegelikult oli turiste isegi vähem, kui ma kartsin ja suure ala peale mahtusid kõik nii ära, et see silma ei häirinud.
• Peruu ceviche on proovimist väärt. Tibukollane Inca Kola, mis Peruus ilmselt Coca Colast populaarsem on ning maitseb nagu ülessulanud pulgakomm, on samuti omaette elamus. Rääkimata Pisco Souri kokteilist, mis ilmselt kusagil maailmas nii maitsev ole.
• Mille poolest sarnaneb Peruu Indiaga? Tuk-tukid on ka siin!
• Hoolimata sellest, et Peruu kohati üsna hästi arenenud on, ei ole tegemist meie mõistes kalli riigiga. Hoidudes turisti lemmiksihtkohtadest võib Peruus alla 20 eurose päevaeelarvega vabalt hakkama saada. Transport maksis 1-8 soli ühe läbitud tunni kohta, toit 5-25 soli ja öömaja 15-25 soli inimese kohta. 5 päevane Salkantay retk koos Machu Picchuga oli kokku 200 dollarit, ehk pea poole vähem kui populaarne Inca trail.
• Ei teagi, millega Lima oma halva kuulsuse ära teeninud on. Kõik, keda me kohtasime soovitasid pealinnast päeva pärast lahkuda, kuna tegemist olevat ohtliku ja mitte eriti ilusa linnaga. Kesklinn oli minu arvates täitsa kena ja ka ei täheldanud ma, et see teistest suurtest linnadest oluliselt ohtlikum oleks, aga võibolla meil ainult vedas.

Millega seostub Kolumbia maailmale? Pablo Escobar ja kokaiin, FARC ja teised revolutsioonilised rühmitused, sissisõda, tapmised, korruptsioon ja pantvangidraamad? Oleks ebaõiglane, kui Kolumbial veel tänini seda ajaloo taaka kanda tuleks. Tegelikkuses on Kolumbia midagi hoopis muud.

Kolumbia on läbimatu džungel, mäed, rohelised nõlvad, orud, jõed, kosed, kanjonid, inimtühjad rannad, siseturistide poolt vallutatud kuurordid, romantilised vanad linnad, kohvi ja saiakesed, eksootilised puuviljad, salsa, kirjeldamatult abivalmid inimesed, kultuur, mis ulatub aastatuhandetesse ja naised, kelle kurikuulus ilu igas mõttes tõele vastab. Hoolimata Kolumbia mainest, tundsin ma end seal olles piisavalt turvaliselt.

Viimase kümne aasta jooksul näib palju paremuse suunas muutunud olevat. Mitte ainult ei ole relvastatud konfliktid riigi kaugematesse, raskemini ligipääsetavatesse punktidesse tõrjutud, jõudsalt on arenenud ka riigi majandus ühes turismiga. Üldiselt on kolumbialased heal järjel, hinnatase juba võrdlemisi kopsakas ja kontrast läänega mitte nii teravalt tuntav. Kuigi ekstreemsemate kultuuriliste elamuste jahtijad on Kolumbia külastamisega ehk isegi pisut hilja peale jäänud, siis eredaid elamusi leidub sellegipoolest, eriti kui on aega neid otsida.

Mmm…muda!

Kolumbia põhjarannikul asuva Cartagena vanalinnas ringi jalutades võib tekkida tunne nagu oleksid sattunud muinasjutulinna. Kogu linnaosa on suures ulatuses renoveeritud, justkui ei olekski see 16. sajandil hispaanlaste poolt ehitatud, vaid alles hiljuti valminud. Ilmselt ei vaidle keegi selle vastu, et see uus-vana ilus on. Kahjuks ei saa seda öelda ülejäänud linna kohta. Kui vanalinn välja arvata, on Cartagena lihtsalt üks suur linn mere ääres. Küll aga võib linnamüüridest eemale jäävas osas leida oluliselt paremat hinna-kvaliteedi suhet nii toidu kui ka öömaja osas. Nagu ikka.

Cartagena lähedal asub Volcán de Lodo El Totumo, mis ei ole aga vulkaan selle tavatähenduses. Paari tuhande meetri asemel on sel kõrgust vaid 15 meetrit ja laava asemel sisaldab see hoopistükis vedelat looduslikku muda, millel on väidetavalt tervendav mõju. Kuigi tegemist ei ole erilise vaatamisväärsusega iseenesest, siis on põhjust kohale minemiseks, et üleni mudaseks saada. Olgugi et nimetatud vulkaanist käib päevas läbi omajagu inimesi, siis haigeks ma igatahes ei jäänud…

Niisiis on Totumosse võimalik sisse ronida ja koos teiste mudahuvilistega seal vanni võtta. Kõige lahedam asi seejuures on, et muda hoiab sind kindlalt pinna peal. Seal liikumine on äärmiselt keeruline, kuigi omamoodi lõbus tegevus. Kõhuli olles ei ole võimalik end vertikaalasendisse viia, enne tuleb end selili keerata. Erilised hellikud võivad kohalikelt ka massaži tellida ning pärast saab lähedalasuvas järves end puhtaks pesta.

Cartagenast sõitsime väiksemasse Kariibimereäärsesse linna nimega Taganga. Veider koht selles mõttes, et seal ei olnudki nagu midagi nii erilist teha ega näha, ent ometi oli seal hea paar päeva lõõgastuda. Mõnikord piisab vaid sellest, et toit on maitsev ja öömaja kena, et tahta paariks päevaks kohale jääda. Semana Santa ajal kattus rand kohalikega aga sama tihedalt, nagu Pärnu või Pirita mõnel kuumal nädalavahetusel, mille eest tekkis tahtmine põgeneda.

Kahekesi džunglisse

Tagangasse saabumise peamine eesmärk oli Ciudad Perdida ehk 4-5 päevane retk Kadunud linna. Pärast mõningast uurimistööd ja plusside-miinuste kaalumist otsustasime siiski matkal mitte osaleda, kuna originaalne rada oli ajutiselt suletud, matk ise ebamõistlikult kallis (500 000 COP ehk ca 280 USD) ja grupid suured. Selle asemel sõitsime lähedalasuvasse Tayrona rahvusparki (sissepääs 35 000 COP/ ca 20 dollarit) ning matkasime seal omapäi ringi.

Kuigi rajad olid piisavalt hästi tähistatud, siis päris üksi ma vast minna ei soovitaks. Tegemist oli ikka päris džungliga, kus rajalt kõrvale kaldudes, oleks otse rappa sattunud. Möödusime suurtest kividest, mille peal kasvas mets ja mille all sulises oja. Nägime puid, mille läbimõõt oli paar meetrit ja puid, mis kasvasid teiste puude otsas, juured oma 50 meetri kõrguselt mulda ulatumas; liaane, mis meenutasid Michi nuudleid ning puutüve, mis oli korrapäraselt mügarikega kaetud.

Faunat me nii väga palju ei täheldanud, kui välja arvata neoonsinise sabaga sisalikud, suured ämblikud, ilusad liblikad, konnad, sipelgad ja krabid, mis ranna asemel hoopis metsas auke kaevasid. Ma lootsin ainult, et me madusid ei kohtaks, mida ei saa öelda mu kaaslase kohta, kelle päev oli korda läinud, kui ta üht kirjut isendit lõpuks märkas. Järgmisena olla soov Amazonases anakondat näha.

Mis aga inimestesse puutub, siis mõnikord võis kohata mehi hobusega pakke vedamas ja turistegi, ent üldiselt oli see haruldane. Hea meel oli näha, et džunglis on teisigi, kellelt teed küsida. Üllatus missugune oli aga mööduda väikesest külast, kus naised kandsid valgeid oranžide keedega ehitud hamesid ega mõistnud hispaania keelt.

Pärast paaritunnist matka läbi džungli jõudsime oma sihtpunkti. Randa, mis seisis tühjalt, tuul laineid murdmas ja kookospalme räsimas. Hästi lõõgastav ja rahulik koht. Jäime paariks päevaks. Ööbisime võrkkiiges ja sõime ranna peremehe maitsvaid toite. Seal oli vaid paar teist reisijat ja loodan, et see on üks neid kohti, kus see niimoodi ka jääb.

Romantilised väikelinnad

Ma olen tänaseks juba tüdimuseni Ladina-Ameerika koloniaalarhitektuuri näinud. Hispaanlased tulid ja ehitasid nii nagu neile omane oli. Kokkuvõttes on stiil sama ja detailid korduvad, isegi kui riigid erinevad. Mõned Kolumbia väikelinnad nagu Bogotást põhja poole jäävad Villa de Leyva, Barichara ja Guane suutsid mind aga sellegipoolest üllatada.

Üllatas eelkõige see, kui hästi vana arhitektuur säilinud oli ja kui autentselt linnad tervikuna korda tehtud olid, eriti Barichara ja Guane. Maakivitänavad, valged majad, rohelised aknaraamid, lillevanikud, punakad katused. Nagu oleks kogu linn kokku tulnud ja ühiselt (ning ettenägelikult) otsustanud, et säilitame kõik vana nii, nagu see kunagi oli, siis on turistidel põhjust meile külla tulla. Minu arvates üsna haruldane mõtlemine. Tavaliselt on ikka uus ja vana linn ning vähemalt mingis ulatuses isetegevust.

Eriti lahe on aga see, et arhitektuur ei ole ainus, mis säilinud on. Kaabudega Donid istuvad pargipingil ja peenelt riietatud tädikesed jalutavad oma kompsudega mäest alla, tehes sisseoste eri otstarbega poekestes nagu ilmselt ka 50 aastat tagasi. Roheliste mäenõlvade taustal, päikesepaiste säras ning kesknädala vaikuses on need väikelinnad eriliselt meeldivad niisama olemiseks, keskväljakul kohvi joomiseks ja ümberkaudsetel radadel ringi jalutamiseks. Baricaharas juhtusime ööbima ühe sõbraliku vanaproua juures (Mi casa en Barichara), mis tegi sealolemise seda meeldejäävamaks.

Mis tunne on lennata?

Barichara lähedal asub San Gil – linn, kuhu turistid kas kärestikusõitu või mootorita paraplaaniga lendamist organiseerima lähevad. Kuna oli kole tahtmine ise ka teada saada, mis tunne lennata on, siis mõeldud-tehtud: sõitsime Chicamocha rahvusparki, jooksime ca 2 km kõrguse mäe otsast koos õhku ja tiirutasime instruktoriga oma 40 minutit sooja õhu voolude rüpes kanjoni kohal.

Kuigi jalgu see mul päris värisema ei võtnud, siis väärt oli see ainuüksi lendamise tunde ja vaate pärast, mis ülevalt avanes. Linnud lendasid nagu muuseas mööda. Mitmel korral võis tunda sama efekti nagu liftiga üles sõites, ainult et sõit oli tiba järsem. Mingil hetkel kadus õhuvool ära ja tekkis tunne, et nüüd maandume küll puu otsa või elektriliinidesse. Õnneks seda ei juhtunud. Pärast seda, kui me alla tulemiseks aga jumal teab kui palju ringe tegime, võttis natukene iiveldama. Kogu lõbu maksis 145 000 COP/ ca 80 USD. Võtsin kaamera kaasa ja tegin pilte.

Bogotást Quitosse

Järgmisena jõudsime Bogotásse. Parim sõna riigi 2,6 km kõrgusel asuva pealinna kirjeldamiseks on ehk – suur. Eks need 8 miljonit elanikku tuleb kuidagi ära mahutada. Ehkki arhitektuuriliselt ei olnud Bogotá minu jaoks midagi erilist, siis oli sellel linnal oma positiivne vibratsioon, mis tulenes ehk linnas resideeruvatest tudengitest ja noortest inimestest. Raske kirjeldada, aga tunda seda oli. Nagu ka õhtust jahedust.

Päris tore pärastlõunane meelelahutus oli kullamuuseum (Museo del Oro). See koorem kulda, mis erinevate ehete ja religioosset tähendust omavate või staatust tähistavate asjade näol muuseumisse kogutud oli, oli muljetavaldav. Väidetavalt on tegemist kõige suurema hispaanlaste tulekule eelnevast perioodist säilinud kuldesemete kollektsiooniga maailmas. Muuhulgas võis näha ka savist skulptuure ja vaadata, kuidas Kolumbia põliselanikud end vihmahooaja eest kaitstes kunagi muljetavaldava kanalitesüsteemi ehitasid.

Kui mujal riigis on tavapäraseid turvameetmeid rakendades vast üsna turvaline, siis Bogotás tasub ettevaatlik olla. Pimeduse laskudes on Candelaria kant kesklinnas kodutuid täis ja üht teel kohatud reisijat rööviti seal noa ähvardusel lausa kaks korda. Samas oli röövitav ise ka mõlemal korral purjus ehk easy target ükskõik, millises maailma paigas.

Edasi meenub vaid bussisõit, linn nimega Cali, bussisõit, linn nimega Popayán, 1. mai rongkäik, bussisõit, piiriületus, bussisõit. Niimoodi jõudsime üleeile Ecuadori pealinna Quitosse. Kolumbia on üüratu ja vahemaad Kesk-Ameerikaga võrreldes ebanormaalsed. Keskmine bussisõit oli 7-8 h.

Bussindus Kolumbias

Bussitransport on ebamugav. Mitte et bussid mugavad ei oleks – vastupidi, Kesk-Ameerikaga võrreldes on tegemist märgatavalt paremate eksemplaridega. Ebamugav on see, et keskset piletibroneerimiskeskust ei eksisteeri. Bussijaamad on vallutatud kümnete erafirmade poolt, kelle töötajad väljuvaid busse sihtkoha nime karjudes välja reklaamivad. Adekvaatset infot järgmise bussi või soodsaima pileti kohta ei olnud lihtne saada, eriti Semana Santa ajal, kui oli puha hullumaja lahti. Busside hinnad olid läbiräägitavad, tuli ainult allahindlust küsida. Keskmiselt maksime kilomeetri eest ca 2,5-4,5 dollarit ehk kordades rohkem, kui eelnevates riikides.

Selline kaos moodustas aga veidra kontrasti säärase organiseerituse tasemega, mille kohaselt oli kõikide busside taha kleebitud küsimus “Kuidas ma juhin?” ning telefoninumber. Ühtlasi on bussides kõigile reisijatele jälgimiseks spidomeetri näit. Mitte et keegi karjuma oleks pistnud, kui bussijuht kiirust ületas, aga võibolla nad siis helistasid.

Ei saa mainimata jätta, et hoolimata võrdlemisi sümpaatsest liikluskultuurist, tundsid nii bussi- kui ka taksojuhid end sageli väikest viisi vormelisõitjatena – gaas oli peal läbi kogu kurvi. Sellest hoolimata jõuti tavaliselt pärale paar tundi lubatust hiljem. Tõele au andes oli sellel muidugi oma töö ka vihmahooajal, mis osades paikades pool teed lihtsalt minema pühkinud oli. Peaaegu kõik Kolumbia teed on üles-alla looklevad. Kummalisel kombel ei suuda seda taluda just kohalikud, ehkki enese proovile panemine mitmeteks tundideks oli see meile kõigile.

Miks mulle Kolumbia meeldis?

Inimesed: Kolumbia inimesed on uskumatult heasüdamlikud ja abivalmid. Kui küsida kolumbialase käest, kus miski asub, siis tõenäoliselt tulevad nad sinuga kaasa, et aidata sul õige tee leida, jagades seejuures oma toitu ning pakkudes sulle bussis oma istet. Tavaliselt hakkavad nad sinuga bussis ise rääkima, pärides üksikasjalikult mis sa teed ja kust sa tuled. Teisest küljest on neil jällegi veider omadus järjekordi mitte aktsepteerida – saab see, kes valjema häälega küsib.

Toit: Muidugi ei anna seda võrrelda Aasia köögiga, aga mulle meeldis see vaheldus, mida uutmoodi toit meile pakkus. Ei mingit kana- ja friikartulite hullust, eksisteeris ka muu toit nagu riis, praetud banaanid ja grillitud liha. Lõunasöök saabus tavaliselt koos supiga, mis oli hinna sees. Ceviche, mida siin tomatipasta ja sibulaga segatakse, oli nt tõeline nauding. Põhjarannikul olid head arepad ehk maisijahust käkid, mille vahele oli enamasti juust pistetud. Eriti hea meel oli mul aga erinevate eksootiliste puuviljade mitmekesisuse ja neist purustatud mahlade üle. Saiakesed olid kuratlikud ja kohvi, mida siin hoopis tinto, mitte negro nime järgi tuntakse, oli samuti enamasti väga hea. Piirkonniti oli eriti populaarne veel arequipe, mis meenutas meie lehmakommi. Barichara kandis pakuti ka suuri sipelgaid (hormiga). Need jätsin proovimata.

Loodus: Ilusate vaadetega, mis bussiaknast avanesid, võis lõpuks ära harjuda. Rohelised mäenõlvad ja kosed oli tavapärane vaatepilt, mille nägemiseks enam peanupp istmelt ei tõusnud. Aga kes teab, milline imepärane loodus meid veel ees ootab. Lumiste tippudega mäed, soolajärved, kõrbed ja džungel seisavad veel ees.

Pühapäeval jooksin oma teise maratoni. Isiklikku rekordit Tallinna maratonil paraku ei sündinud, küll aga täitsin oma põhieesmärgi, kui ma kõigele vaatamata finišisse jõudsin. Lõpetasin netoajaga 4 tundi, 19 minutit ja 56 sekundit, millega saavutasin üldarvestuses 701. ja naistest 81. koha.

Esimesed 30 kilomeetrit jooksin ühtlaselt 5:38 minutit kilomeetri kohta, parandades oma senist poolmaratoni aega ca 4 minuti võrra (1:58:44). Enesetunne oli hea, kusagilt eriti ei valutanud, samm oli energiline. Kõik läks plaanipäraselt ja ma olin nii lähedal sellele, et kenasti 4 tunni sisse jõuda. Segadusse ajas ainult see, miks 4 tunni tempomeister teise ringi alguses suure grupiga eest ära jooksis, kui kella järgi olime juba siis 2 minuti võrra vajalikust tempost kiiremad.

Teise ringi keskel, kusagil 33-34 kilomeetril, hakkas mul äkitselt raske. Sääred olid kivikõvad ja tõmbusid krampi. Üritasin aeglasemas tempos edasi joosta, aga olukord läks aina hullemaks. Ma ei saanud enam jooksusammuga jätkata. Jäin seisma ja üritasin edasi kõndida, aga ei saanud ka seda normaalselt teha. Jalad lihtsalt keeldusid mu tahtele allumast. Taarusin natukene aega, siis andsin alla ja istusin maha.

Hetkega sai selgeks, et soovitud aega ma ära ei jookse ja siis tekkis trots. Mille nimel siis ikka pingutada, kui ma isegi õieti kõndida ei saa ja 8 kilomeetrit on veel ees?! Eelmisel maratonil olid lisaks säärtele valusad ka kõikvõimalikud teised kehaosad ja ometi sain ma lõpuni joosta ja isegi viimastel kilomeetritel tempot tõsta. Seekord läks teisiti ja ma ei olnud selliseks füüsiliseks takistuseks valmis.

Viipasin parameedikutele ja ütlesin, et soovin katkestada. Nad andsid mulle mobiili, et ma saaks kellegi endale järele kutsuda. Hakkasin juba numbrit valima, kui paar jooksjat meist möödusid ja mulle hüüdsid, et ma ei katkestaks. Pärast lühikest sisemonoloogi, andsin mobiili tagasi, ajasin end püsti ja teatasin, et lähen ikkagi edasi. Selleks hetkeks olid jalad juba paremad ja hakkasin lonkama. Umbes kilomeetri pärast sain uuesti sörkida. Küll eluaeglaselt, aga edasi ma liikusin.

Ma saan väga hästi aru, miks öeldakse, et maraton algab alles pärast 30 kilomeetrit. Kõige suurem tõenäosus, et midagi nässu läheb ongi ilmselt viimasel veerandil… Ja nagu näha, võib see tulla väga ootamatult. Finiš oli raske ja ei saa öelda, et ma natukene pettunud ei oleks olnud. Kui ma oma siseheitlusele vähem aega oleksin kulutanud, oleks tulemus mõne minuti võrra arvatavasti parem tulnud.

Ilmselt oli tegu mitme asja kokkulangevusega, miks olukord selliseks kujunes. Arvatavasti ei olnud ma piisavalt joonud ja võibolla ka eelnevatel päevadel õigesti söönud. Jõin küll sama palju spordijooki nagu eelmisel maratonil, aga seekord oli ilm soojem. Kui ma oleksin poole maast ikkagi aeglasemalt jooksnud, oleks mul ehk ka rohkem energiat olnud, et distantsi teise poolega paremini toime tulla. Pinged säärelihastes võisid tuleneda ka kulunud taldadega botastest. Ja üks viga, mis ma treeninguga tõenäoliselt tegin oli see, et ma ei jooksnud enne maratoni üle 22 kilomeetri läbi – mul oli juba meelest läinud, mis tunne see on.

Sellegipoolest on mul väga hea meel, et suutsin kuidagi finišisse kulgeda, sest sellel hetkel oli see minu jaoks kirjeldamatu võit iseenda üle. Aitäh, armsad sõbrad, kaasaelamise, ergutamise ja nii südantsoojendava plakati eest, mis andis kindlasti tohutult jõudu juurde mitte ainult minule vaid kõikidele jooksvatele Matudele :) Korraldus ja ilm olid iseenesest väga head ja medal oli ka ilus. Nii et nüüd siis… tehtud!

Tõehetk hakkab kätte jõudma. Vähem kui 24 tundi on jäänud Tallinna maratoni stardini. Viimased päevad on möödunud mõnusas ootuseärevuses, mida kannustab teadmatus selle ees, mis pühapäeval maratonirajal juhtuma hakkab. Läbida tuleb 42,195 km ehk kaks sinist ringi alloleval kaardil.

Eelneva nelja ja poole kuu jooksul on selja taga ca 630 kilomeetrit, ehk poole rohkem sellest, mida ma enne eelmist maratoni kahe kuu jooksul läbi jooksin. Niisiis on koormus jäänud samaks, olen lihtsalt kaks korda pikemalt treeninud. Senine areng on iseenesest olnud positiivne. Suudan sama distantsi joosta minuteid kiiremini ja tublisti madalama pulsiga võrreldes nelja kuu taguse ajaga.

Ja ometi ei pruugi sellest piisata. Spordi puhul on veel nii palju juhuslikke tegureid, mis tulemust positiivsemas või negatiivsemas suunas kallutavad. Nt nagu ilm. Liiga palav ja liiga külm on halb, nagu ka liiga tugev tuul. Või siis üldine enesetunne. Mõnel päeval on samm kerge, teisel päeval, ilma mingi otsese põhjuseta, tunduvad jalad nagu pakud ja keha raske. Äärmiselt suurt mõju avaldab õige riietus, et ei hakkaks liiga külm, aga samas ka liiga palav, ja et kusagilt midagi ära ei hõõruks.

Niisiis on oluline teha õigeid valikuid, et negatiivsemaid tegureid leevendada ja võtta endast parim sellel konkreetsel ajahetkel. Minu strateegia on joosta algusest peale võimalikult ühtlase tempoga, aga esimesed 3-5 km ca 5-10 sekundit ühe kilomeetri kohta aeglasemalt, et jõuvarud maratoni teiseks pooleks paremini säiliksid. See oleks ka soojenduse eest kogu distantsile, kuna hea jooksusamm tekib mul tavaliselt alles pärast poolt tundi jooksmist ja seda enam ei ole mõtet kiirelt alustada.

Samuti testiks see strateegia mu üldist valmisolekut maratoni soovitud tempoga joosta, kuna minu tavaline treeningtempo jääb tublisti aeglasemaks, kui see, millega ma maratoni läbi joosta loodan. Vajadusel tuleb olla valmis ka plaanide ümber hindamiseks ja valida madalam tempo, nii raske kui see ka ei ole.

Eesmärk nr 1 on maraton läbida ja eesmärk nr 2 on parandada oma eelmise maratoni aega 12 minuti võrra ehk joosta distants 4 tunniga, mis teeb keskmiseks km ajaks 5 minutit ja 41 sekundit. Ma tean juba, et raske hakkab nii või naa, aga loodan, et ei teki mingeid tõsiseid füüsilisi takistusi. Kaasa võtan oma joogipudeli, muusika ja ühe valuvaigisti. Minu stardinumber on 1094…. nagu 2010. a. septembris, eesmärk 4 tundi :) Vaim on valmis, tulgu, mis tuleb!

Veel midagi teemakohast

4 kuud jooksmist piibelehe-, toominga-, metsmaasika- ja kanarbikulõhnalistel radadel, lämbes ja supluseootuses, vihmas ja tuultekeerises. Läbitud sadu kilomeetreid, kulutatud kümneid tunde ja tuhandeid kilokaloreid, võisteldud, kuulatud sadu albumeid, võideldud sääskede ja herilastega, mõeldud kõige ja mitte millegi üle, räägitud sadu lugusid ja naerdud kõht kõveras. Ja seda kõike ei mingil erilisel põhjusel :)

Laupäeval jooksin Ülemiste järvejooksul 14 km, lõpetades ajaga 1:11:31. Pärast viimase poolmaratoni ootamatut kulgu oli mu enesekindlus oma füüsiliste võimete osas pisut kõikuma löönud. Ei osanudki arvata, kui kiiresti ma joosta suudaksin, aga  seadsin eesmärgi läbida distants 1 tunni ja 13 minutiga ehk tempoga 5:12 per km. Hinnatakse, et see on aeg, millega 14 km joostes oleks võimalik maratoni distantsil 4 tunni sisse jõuda.

Võrreldes kahe nädala taguse laupäevaga oli ilm parajalt jahe. Enesetunne oli hea, haakisin end ühe ühtlase sammuga noormehe sappa ning tempo tuli keskmiselt ca 5:07 minutit/km. Viimane veerand oli suti raskem, kuna siis kulges jooks mööda künklikku metsarada, aga pigem hoidsin end natukene tagasi, et mitte liigselt ära väsida. Kõik oli märgatavalt lihtsam kui eelmisel võistlusel, kus minu maksimumiks jäi üle 40 sekundi aeglasem kilomeetriaeg. Päevad ei ole vennad, seekord sain revanši.

Mõtlesin enne starti, miks need inimesed (kaasaarvatud ma ise) seal on. Kohal oli üle 1000 osavõtja, kellest ca 300 olid naised. Kas inimestel ei ole siis tõesti midagi targemat laupäeva hommikuti teha? (Siinkohal tervitan kõiki kolleege, kelle laupäev möödus voodis pead parandades… :)

Tundub, et “miks” küsimuse vastus on võit. Meid motiveerib eesmärk ja selle täitmine ongi võit. Ning seda mitte niivõrd teiste kuivõrd ikkagi iseenda üle. Enne, kui ma end rahvaspordiga sidusin, ei mõistnud ma pühapäevasportlaste hasarti. Ja siin ma siis nüüd olen. Loen minuteid ja sekundeid ning pean sõjaplaani, kuidas oleks 42 km 4 tunniga joosta… Tundub nagu hea mõte.

Ühtlasi meenus mulle eelmine aasta. Just umbes aasta aega tagasi septembri keskpaigas, kui Tallinnas toimus mind juba kahe nädala pärast ootav jooksuüritus, saabusin ma Indoneesiast. Oli ilus päikesepaisteline ilm, istusin Helsingi sadamas ja ma olin lootusrikas, hoolimata sellest, et midagi oli jäädavalt kaotatud. See tuletas mulle meelde, et tõeline areng saab tekkida ainult pärast põrumise tunnet. Ilmselt on spordiga samamoodi.

Ma ei ole mõnda aega jooksmisest kirjutanud, aga mõte joosta sel aastal Tallinnas oma teine maraton küpses tegelikult juba paar kuud tagasi.

Pärast reisilt naasmist olen 3-4 korda nädalas jooksmas käinud ja ühe abivalmi meistersportlase näpunäidete järgi oma treeningplaani pidevalt eri tüüpi ja eri pikkusega jooksude näol mitmekesistanud. Mõnikord on mul tekkinud tunne, et ma käin nii palju jooksmas, et olen end heas mõttes “ära jooksnud”. See superlaeng, mis ma jooksmisest saan, on olnud sõltuvusttekitav. Isegi nii, et olen olnud valmis läbima ka pisut ebatraditsioonilisemaid distantse, läbi võsa ja üle kraavide.

Erinevalt esimesest korrast ei tunne ma maratoniks ettevalmistudes erilist ebakindlust või ärevust selle ettevõtmise ees. Ma tean, et ma suudaksin need 42,195 km läbi joosta. Ent sedapuhku on ka ootused endale palju kõrgemad, kui esimeseks maratoniks valmistudes. Nii seadsin endale ambitsioonika plaani parandada oma eelmist aega ca 12 minutiga ning joosta maraton 4 tunniga.

Umbes kuu aega on jäänud 12. septembrini, mil Tallinna maraton toimub ja selleks, et aru saada, kui hästi mu treeningud soovitud eesmärgi suunas edenevad, otsustasin Rahvajooksu raames poolmaratoni joosta. Ootamatult kujunes see mulle elu kõige raskemaks jooksuks.

Selleks, et joosta maratoni 4 tunniga, peaks poole lühema distantsi ideaalis jooksma alla 2 tunni. Eesmärk sai seatud 1 tunni 56 minuti peale, millega oleks jooksutempo ca 5:30 per km. Plaan B oli joosta samas tempos, millega ma peaksin jooksma, et maratonil 4 tunni sisse jõuda ehk 5:40 per km ja pisut alla 2 tunni.

Esimesed 13 km suutsin 5:30 tempot hoida. Jalad tundusid kerged ja mõnusad, enesetunne oli hea, ainult pulss trügis kiiresti väga kõrgele. Juba 6 kilomeetrist oli mu pulss üle 190 löögi minutis. See oli äärmiselt ebaloogiline asjade käik, kuna treeningu ajal oli sama tempoga pulss 160-170 ringis olnud ning ka treeningud olid näidanud positiivset arengut, viidates, et suudan sama distantsi läbida palju kiiremini ja oluliselt madalama pulsiga kui paar kuud tagasi.

Kaalusin alternatiive, aimates, et sellise pulsiga sellises tempos ma lõpuni vastu ei pea, aga jätkasin siiski sama moodi. Mõtlesin, et ilmselt mõjutab jooksu ca 30 kraadine kuumus ja kõrge õhuniiskus, aga lootsin, et kohanen ning otsustasin pulssi lihtsalt ignoreerida. 14-15 kilomeetril tundus nagu oleks keha täielikult üle kuumenenud. Õhk seisis ja kõige tipuks tuli veel päike ka välja. Joogipunktides haarasin 2 topsi, ühest jõin, teise valasin endale pähe. Käed olid tulikuumad ja selleks, et neid natukenegi jahutada, hoidsin neid oma märja särgi küljes.

Siis hakkasin tempot alla võtma, ent pulss sellest ei muutunud. Kogu jooksu keskmiseks jäigi uskumatul moel 192 ja ühtlasi sain selle jooksuga teada oma uue maksimaalse pulsisageduse – 209 lööki minutis. Viimased kilomeetrid tundusid lõputud. Ma ei ole kunagi tõsiselt kaalunud mitte lõpuni jooksmist, aga selle distantsi jooksul mõtlesin ma selle peale mitu korda.

Üldse suutsin ma mõelda eelkõige selle peale, kui suur janu mul on. Joogipunktis ei teinud ma mingit vahet veel ja energiajoogil, mõlemad maitsesid ühtmoodi. Minu arvates oleks sellise ilmaga joogipunkte ka oluliselt rohkem võinud olla. Pärast seda, kui tempo hakkas langema, kadus fookus ära; ma ei vaadanud enam aega, suutsin vaid mõtte jõul ennast edasi jooksma sundida. Lõpetades jõin hoobilt liitri spordijooki ära, olles ilmselgelt täiesti dehüdreerunud.

19 kilomeetri märgi asemel arvasin end millegipärast nägevat 20 kilomeetri märki. Ma ei tea, kuidas ma suutsin näha 19 asemel numbrit 20, aga suur oli mu üllatus nähes taas 20 kilomeetri märki, kui arvasin end olevat juba 21 kilomeetril. Teel finišisse suutsin viimase jõuraasu tööle panna ja tempot tõsta. Võtsin kõige otsema tee, kuid siis ilmus kellegi käsi ette, mille peale ma peaaegu pikali kukkusin. Selgus, et olin üritanud valest kohast läbi murda.

Lõpetasin ajaga 2:02:26, nii et kilomeetri aeg tuli 5:48. Esimest korda jooksin aeglasemalt, kui olin plaaninud. Finišisse jõudes olin pettunud, kuna ma arvasin, et tulemuste põhjal võib teha järelduse, et 4 tundi maratonil on minu jaoks kõigest hoolimata ikkagi kättesaamatu.

Alles natukene hiljem, kui olin rääkinud paari teise jooksjaga ja vihm mind maha jahutanud oli, ei tundunud mu aeg mulle endale enam nii kehv, kuna sellise õhuniiskusega pidavatki olema raske oma õigete võimete piires joosta. Võrreldes tulemust oma eelmise aasta poolmaratoni ajaga, selgus, et olin varasemast siiski 5 minutit kiiremini jooksnud, nii et lohutasin end sellega, et mingi areng on siiski nii või naa toimunud.

Mõtlesin selle peale, miks seekord nii läks. Ma ei tea, kas õigetele või valedele, aga mingitele järeldustele ma jõudsin:

1) Kuigi mul soovitati joosta ilma oma joogita, kuna pudel lisab raskust ja võtab seeläbi tempot alla, siis olen üsna kindel, et eilsel jooksul oleks see mind väga aidanud. Ma ei suutnud joogipunktis korraga nii palju juua, kui vaja oleks olnud ja janule mõtlemine jooksu ajal segas keskendumist. Maratonile päris ilma mingisuguse oma joogita (kasvõi väikeses pudelis) ma minna ei julge.

2) Ilmselt oleksin pidanud oma tempos tegema korrektuuri varem, kohe kui pulss kõrgeks tõusis. Ehk oleksin siis nt 5:40/ km tempoga lõpuni joosta jõudnud ja kokkuvõttes paar minutit isegi kiiremini jooksnud. Hoidsin liiga jonnakalt oma esialgsest plaanist kinni. Üldse ei oleks sellise pulsiga ilmselt eriti joosta tohtinud, millega ma jooksin.

3) Ma tegelikult ei tea selle jooksu põhjal, kas ma suudaksin maratoni 4 tunniga joosta või mitte. Tean ainult, et sarnase ilmaga mina oma treenituse juures seda ilmselt siiski ei suudaks. Niisiis otsustasin, et lähen ka Ülemiste jooksule. Kui ma seal madalama pulsiga soovitud tempos joosta jõuan, siis ehk on kõik veel võimalik. Nii et ei midagi muud, kui tuleb oma kange keha ka täna rajale vedada ja edasi harjutada :)

Hanoist lendasin Malaisia idarannikule Kota Bharule. Kui ma lennukist maha astusin, venis nägu naerule. Tõmbasin sõõmu tuttavat, kergelt magusat ja niisket Malaisia õhku ning imetlesin pilvitut taevast. Vahel piisab väga vähesest, et tunda, et kõik on jube hästi.

Sõitsin edasi väiksemale Perhentiani saarele (Pulau Kecilile). Kui mootorpaat mööda merd kihutas, tuul mu juukseid sasis ja rohekas-helesinine meri ümberringi ahvatlevalt helkis, otsustasin PADI open water diver kursuse ära teha.

Sukeldumine on olnud üks neid asju, mida olen juba mõnda aega proovida tahtnud, aga seni ei ole olnud ei kättevõtmist ega julgust. Seekord sai kiusatus näha, mis vee all toimub, minust võitu. See maailm, mis mulle avanes oli midagi hoopis uut ja erakordset. Nüüd mõistan hästi seda ootusärevust, millega sukeldujad merele lähevad ja fanatismi, millega nad tagasi tulles kõik nähtud mereelukad oma kaaslastele üles loetlevad.

Mul oli õnne sattuda ühe väga hea ja nõudliku instruktori peale, kes keskendus personaalselt minu õpetamisele ja pinnis mind peensusteni, kuni tegin kõiki harjutusi vee all ilma kahtlemata. Esimesel päeval sukeldusime 8 meetri sügavusele ja siis järk-järgult sügavamale kuni 18 meetrini välja. Iga sukeldumine tõi rahu ja enesekindlust juurde ning õnneks kõrvade tasakaalustamine mulle suuremaid raskusi ei valmistanud. Peamine on vee all mitte hinge kinni hoida ja teada, kuidas ning millal pinnale tulla tohib. Mul oli nii hea meel, kui oma sukeldujapaberid kätte sain.

Minu jaoks oli üllatav, kuidas vees kõik suurema ja lähemana tundub, kuidas vesi värve sööb ning kui hästi helid vees kosta on. Mul õnnestus vee all näha lugematul hulgal erivärvi ja -kujulisi koralle, suuri merekarpe, ilmekaid papagoikalasid, tibukollaseid liblikkalasid, seepiakalu, barrakuudade parvi, kilpkonna, sinisetäpilisi astelraisid, pisikesi kalapoeg-nemosid merirooside sees, ussikesi, merisiilikuid jne. Loodusel on ikka kujutlusvõimet olnud mereloomade välja mõtlemisel… Järgmisel korral tahaksin teha edasijõudnute kursuse ja kaamera vee alla kaasa võtta.

Väiksem Perhentiani saar ise on armas ja kodune. Mul tekkis 5 päevaga hea rütm, nii et oli lausa kahju ära tulla. Et hooaeg ei olnud veel alanud, oli õhkkond mõnusalt rahulik. Ühel pool saart on rannariba, mis on teenimatult pälvinud tiitli “long beach” (kuigi rand on siiski piisavalt pikk, et sinna üksteise kõrvale kümneid sukeldumiskeskuseid mahutada). Teisel pool saart on väiksem, nn coral beach. Puhas valge liiv, 30-kraadised helesinised lained võidu randa purjetamas ja aegajalt mõned paadid sukeldujatega merele minemas või sealt tulemas… Päeval müüvad unised kohalikud rannal snorgeldamisvarustust ja õhtuti sätitakse liivale grillid ning laudadele küünlad.

Terve saare ulatuses laiub džungel, kus liiguvad ringi hiiglaslikud sisalikud, maod ja muud elukad. Elasin hütis mäe nõlval. Hommikul äratasid mind merekohin ja džunglihääled. Mul ei olnud siiski väga palju mahti maapealseid võlusid nautida, kuna suurema osa ajast olin kas vees või lugesin oma kursusematerjali. Tegelikult oli see minu jaoks lõpuks ka puhkus reisimisest ja pildistamisest. Esimest korda 3 kuu jooksul ei võtnud ma kaamerat kuhugi kaasa ja kui ma viimasel päeval mõned pildid siiski endale mälestuseks tegin, oli ilm vihmale keeranud.

Perhentianil kohtusin oma hea sõbra Voitsiga, kes minuga umbes samal ajal reisima läks ja hetkel ilmselt juba kusagil Balil redutab. Esimesel hetkel, kui teda nägin, mõtlesin, et näen valesti. Voitka oli vahepeal kuhugi ca 10 kilo kaotanud ja üleni pruuniks päevitunud. Ainus selgelt äratuntav asi oli habe ja naerused silmad. Reisimine mõjub hästi. Voits oli just rescue diveri kursuse läbinud ja mul avanes võimalus temaga ühes pundis sukelduma minna. Nalja sai ka. Kes tunneb Voitsi, see aimab, millist :)

—

Ja nüüd istun Kuala Lumpuri lennujaamas, joon kohvi ja teen aega parajaks. Hongkongi lennuni on veel mõned tunnid aega.

Olen natukene kurb ja natukene rõõmus. Kurb sellepärast, et 3 kuud reisimist on läbi saamas, aga rõõmus sellepärast, mida see aeg mulle andnud on. See reis tiris mind välja mu mugavustsoonist, raputas mind üles, sundis mind otsustele, mida ma varem teha ei julgenud, tõukas mind tundmatusse ja avas uusi uksi.