Täna jooksin Tallinnas oma kolmanda poolmaratoni. Kuna jooksmisele jäi seoses reisimisega üle 8 kuuline paus, siis andis see end ka tulemustes märku. 21,1 km aeg tuli seekord ca 14 minutit kehvem kui eelmisel aastal – 2:12:34.

Kui ma enne võistlust oma pelgalt kuu aja pikkuse treeningu tulemusi vaatasin, oli selge, et ega seal mingit ime oodata ei ole. Lühidalt kokkuvõttes oli näha, et jooksen märgatavalt aeglasemalt ja oluliselt kõrgema pulsiga kui eelmisel aastal, kui selja taha jäi ligi 4 kuud trenni.

Niisiis mõtlesin, et vaatan, kuidas enesetunne on, nii jooksen, aga püstitasin eesmärgiks vähemalt 2 tunni ja 15 minutiga lõpetada. Alustasin hea aeglase tempoga, kusagil 10ndal kilomeetril lisasin kiirust juurde ja nii pidasin vastu 17nda kilomeetrini, siis hakkas pulsisagedus juba jooksu takistama. Ja nii rauges ka mu jõud. Loivasin aeglaselt finišisse.

Aga kokkuvõttes oli lõpetades ikkagi hea tunne. Ilm oli ilus, medal oli veel uhkem kui eelmisel aastal ja üldine mulje võistlusest oli igati positiivne. Tänane õppetund? Kui soovid kiiremini joosta, tuleb trenni teha :)

Pühapäeval jooksin oma teise maratoni. Isiklikku rekordit Tallinna maratonil paraku ei sündinud, küll aga täitsin oma põhieesmärgi, kui ma kõigele vaatamata finišisse jõudsin. Lõpetasin netoajaga 4 tundi, 19 minutit ja 56 sekundit, millega saavutasin üldarvestuses 701. ja naistest 81. koha.

Esimesed 30 kilomeetrit jooksin ühtlaselt 5:38 minutit kilomeetri kohta, parandades oma senist poolmaratoni aega ca 4 minuti võrra (1:58:44). Enesetunne oli hea, kusagilt eriti ei valutanud, samm oli energiline. Kõik läks plaanipäraselt ja ma olin nii lähedal sellele, et kenasti 4 tunni sisse jõuda. Segadusse ajas ainult see, miks 4 tunni tempomeister teise ringi alguses suure grupiga eest ära jooksis, kui kella järgi olime juba siis 2 minuti võrra vajalikust tempost kiiremad.

Teise ringi keskel, kusagil 33-34 kilomeetril, hakkas mul äkitselt raske. Sääred olid kivikõvad ja tõmbusid krampi. Üritasin aeglasemas tempos edasi joosta, aga olukord läks aina hullemaks. Ma ei saanud enam jooksusammuga jätkata. Jäin seisma ja üritasin edasi kõndida, aga ei saanud ka seda normaalselt teha. Jalad lihtsalt keeldusid mu tahtele allumast. Taarusin natukene aega, siis andsin alla ja istusin maha.

Hetkega sai selgeks, et soovitud aega ma ära ei jookse ja siis tekkis trots. Mille nimel siis ikka pingutada, kui ma isegi õieti kõndida ei saa ja 8 kilomeetrit on veel ees?! Eelmisel maratonil olid lisaks säärtele valusad ka kõikvõimalikud teised kehaosad ja ometi sain ma lõpuni joosta ja isegi viimastel kilomeetritel tempot tõsta. Seekord läks teisiti ja ma ei olnud selliseks füüsiliseks takistuseks valmis.

Viipasin parameedikutele ja ütlesin, et soovin katkestada. Nad andsid mulle mobiili, et ma saaks kellegi endale järele kutsuda. Hakkasin juba numbrit valima, kui paar jooksjat meist möödusid ja mulle hüüdsid, et ma ei katkestaks. Pärast lühikest sisemonoloogi, andsin mobiili tagasi, ajasin end püsti ja teatasin, et lähen ikkagi edasi. Selleks hetkeks olid jalad juba paremad ja hakkasin lonkama. Umbes kilomeetri pärast sain uuesti sörkida. Küll eluaeglaselt, aga edasi ma liikusin.

Ma saan väga hästi aru, miks öeldakse, et maraton algab alles pärast 30 kilomeetrit. Kõige suurem tõenäosus, et midagi nässu läheb ongi ilmselt viimasel veerandil… Ja nagu näha, võib see tulla väga ootamatult. Finiš oli raske ja ei saa öelda, et ma natukene pettunud ei oleks olnud. Kui ma oma siseheitlusele vähem aega oleksin kulutanud, oleks tulemus mõne minuti võrra arvatavasti parem tulnud.

Ilmselt oli tegu mitme asja kokkulangevusega, miks olukord selliseks kujunes. Arvatavasti ei olnud ma piisavalt joonud ja võibolla ka eelnevatel päevadel õigesti söönud. Jõin küll sama palju spordijooki nagu eelmisel maratonil, aga seekord oli ilm soojem. Kui ma oleksin poole maast ikkagi aeglasemalt jooksnud, oleks mul ehk ka rohkem energiat olnud, et distantsi teise poolega paremini toime tulla. Pinged säärelihastes võisid tuleneda ka kulunud taldadega botastest. Ja üks viga, mis ma treeninguga tõenäoliselt tegin oli see, et ma ei jooksnud enne maratoni üle 22 kilomeetri läbi – mul oli juba meelest läinud, mis tunne see on.

Sellegipoolest on mul väga hea meel, et suutsin kuidagi finišisse kulgeda, sest sellel hetkel oli see minu jaoks kirjeldamatu võit iseenda üle. Aitäh, armsad sõbrad, kaasaelamise, ergutamise ja nii südantsoojendava plakati eest, mis andis kindlasti tohutult jõudu juurde mitte ainult minule vaid kõikidele jooksvatele Matudele :) Korraldus ja ilm olid iseenesest väga head ja medal oli ka ilus. Nii et nüüd siis… tehtud!

Tõehetk hakkab kätte jõudma. Vähem kui 24 tundi on jäänud Tallinna maratoni stardini. Viimased päevad on möödunud mõnusas ootuseärevuses, mida kannustab teadmatus selle ees, mis pühapäeval maratonirajal juhtuma hakkab. Läbida tuleb 42,195 km ehk kaks sinist ringi alloleval kaardil.

Eelneva nelja ja poole kuu jooksul on selja taga ca 630 kilomeetrit, ehk poole rohkem sellest, mida ma enne eelmist maratoni kahe kuu jooksul läbi jooksin. Niisiis on koormus jäänud samaks, olen lihtsalt kaks korda pikemalt treeninud. Senine areng on iseenesest olnud positiivne. Suudan sama distantsi joosta minuteid kiiremini ja tublisti madalama pulsiga võrreldes nelja kuu taguse ajaga.

Ja ometi ei pruugi sellest piisata. Spordi puhul on veel nii palju juhuslikke tegureid, mis tulemust positiivsemas või negatiivsemas suunas kallutavad. Nt nagu ilm. Liiga palav ja liiga külm on halb, nagu ka liiga tugev tuul. Või siis üldine enesetunne. Mõnel päeval on samm kerge, teisel päeval, ilma mingi otsese põhjuseta, tunduvad jalad nagu pakud ja keha raske. Äärmiselt suurt mõju avaldab õige riietus, et ei hakkaks liiga külm, aga samas ka liiga palav, ja et kusagilt midagi ära ei hõõruks.

Niisiis on oluline teha õigeid valikuid, et negatiivsemaid tegureid leevendada ja võtta endast parim sellel konkreetsel ajahetkel. Minu strateegia on joosta algusest peale võimalikult ühtlase tempoga, aga esimesed 3-5 km ca 5-10 sekundit ühe kilomeetri kohta aeglasemalt, et jõuvarud maratoni teiseks pooleks paremini säiliksid. See oleks ka soojenduse eest kogu distantsile, kuna hea jooksusamm tekib mul tavaliselt alles pärast poolt tundi jooksmist ja seda enam ei ole mõtet kiirelt alustada.

Samuti testiks see strateegia mu üldist valmisolekut maratoni soovitud tempoga joosta, kuna minu tavaline treeningtempo jääb tublisti aeglasemaks, kui see, millega ma maratoni läbi joosta loodan. Vajadusel tuleb olla valmis ka plaanide ümber hindamiseks ja valida madalam tempo, nii raske kui see ka ei ole.

Eesmärk nr 1 on maraton läbida ja eesmärk nr 2 on parandada oma eelmise maratoni aega 12 minuti võrra ehk joosta distants 4 tunniga, mis teeb keskmiseks km ajaks 5 minutit ja 41 sekundit. Ma tean juba, et raske hakkab nii või naa, aga loodan, et ei teki mingeid tõsiseid füüsilisi takistusi. Kaasa võtan oma joogipudeli, muusika ja ühe valuvaigisti. Minu stardinumber on 1094…. nagu 2010. a. septembris, eesmärk 4 tundi :) Vaim on valmis, tulgu, mis tuleb!

Veel midagi teemakohast

4 kuud jooksmist piibelehe-, toominga-, metsmaasika- ja kanarbikulõhnalistel radadel, lämbes ja supluseootuses, vihmas ja tuultekeerises. Läbitud sadu kilomeetreid, kulutatud kümneid tunde ja tuhandeid kilokaloreid, võisteldud, kuulatud sadu albumeid, võideldud sääskede ja herilastega, mõeldud kõige ja mitte millegi üle, räägitud sadu lugusid ja naerdud kõht kõveras. Ja seda kõike ei mingil erilisel põhjusel :)

Laupäeval jooksin Ülemiste järvejooksul 14 km, lõpetades ajaga 1:11:31. Pärast viimase poolmaratoni ootamatut kulgu oli mu enesekindlus oma füüsiliste võimete osas pisut kõikuma löönud. Ei osanudki arvata, kui kiiresti ma joosta suudaksin, aga  seadsin eesmärgi läbida distants 1 tunni ja 13 minutiga ehk tempoga 5:12 per km. Hinnatakse, et see on aeg, millega 14 km joostes oleks võimalik maratoni distantsil 4 tunni sisse jõuda.

Võrreldes kahe nädala taguse laupäevaga oli ilm parajalt jahe. Enesetunne oli hea, haakisin end ühe ühtlase sammuga noormehe sappa ning tempo tuli keskmiselt ca 5:07 minutit/km. Viimane veerand oli suti raskem, kuna siis kulges jooks mööda künklikku metsarada, aga pigem hoidsin end natukene tagasi, et mitte liigselt ära väsida. Kõik oli märgatavalt lihtsam kui eelmisel võistlusel, kus minu maksimumiks jäi üle 40 sekundi aeglasem kilomeetriaeg. Päevad ei ole vennad, seekord sain revanši.

Mõtlesin enne starti, miks need inimesed (kaasaarvatud ma ise) seal on. Kohal oli üle 1000 osavõtja, kellest ca 300 olid naised. Kas inimestel ei ole siis tõesti midagi targemat laupäeva hommikuti teha? (Siinkohal tervitan kõiki kolleege, kelle laupäev möödus voodis pead parandades… :)

Tundub, et “miks” küsimuse vastus on võit. Meid motiveerib eesmärk ja selle täitmine ongi võit. Ning seda mitte niivõrd teiste kuivõrd ikkagi iseenda üle. Enne, kui ma end rahvaspordiga sidusin, ei mõistnud ma pühapäevasportlaste hasarti. Ja siin ma siis nüüd olen. Loen minuteid ja sekundeid ning pean sõjaplaani, kuidas oleks 42 km 4 tunniga joosta… Tundub nagu hea mõte.

Ühtlasi meenus mulle eelmine aasta. Just umbes aasta aega tagasi septembri keskpaigas, kui Tallinnas toimus mind juba kahe nädala pärast ootav jooksuüritus, saabusin ma Indoneesiast. Oli ilus päikesepaisteline ilm, istusin Helsingi sadamas ja ma olin lootusrikas, hoolimata sellest, et midagi oli jäädavalt kaotatud. See tuletas mulle meelde, et tõeline areng saab tekkida ainult pärast põrumise tunnet. Ilmselt on spordiga samamoodi.

Ma ei ole mõnda aega jooksmisest kirjutanud, aga mõte joosta sel aastal Tallinnas oma teine maraton küpses tegelikult juba paar kuud tagasi.

Pärast reisilt naasmist olen 3-4 korda nädalas jooksmas käinud ja ühe abivalmi meistersportlase näpunäidete järgi oma treeningplaani pidevalt eri tüüpi ja eri pikkusega jooksude näol mitmekesistanud. Mõnikord on mul tekkinud tunne, et ma käin nii palju jooksmas, et olen end heas mõttes “ära jooksnud”. See superlaeng, mis ma jooksmisest saan, on olnud sõltuvusttekitav. Isegi nii, et olen olnud valmis läbima ka pisut ebatraditsioonilisemaid distantse, läbi võsa ja üle kraavide.

Erinevalt esimesest korrast ei tunne ma maratoniks ettevalmistudes erilist ebakindlust või ärevust selle ettevõtmise ees. Ma tean, et ma suudaksin need 42,195 km läbi joosta. Ent sedapuhku on ka ootused endale palju kõrgemad, kui esimeseks maratoniks valmistudes. Nii seadsin endale ambitsioonika plaani parandada oma eelmist aega ca 12 minutiga ning joosta maraton 4 tunniga.

Umbes kuu aega on jäänud 12. septembrini, mil Tallinna maraton toimub ja selleks, et aru saada, kui hästi mu treeningud soovitud eesmärgi suunas edenevad, otsustasin Rahvajooksu raames poolmaratoni joosta. Ootamatult kujunes see mulle elu kõige raskemaks jooksuks.

Selleks, et joosta maratoni 4 tunniga, peaks poole lühema distantsi ideaalis jooksma alla 2 tunni. Eesmärk sai seatud 1 tunni 56 minuti peale, millega oleks jooksutempo ca 5:30 per km. Plaan B oli joosta samas tempos, millega ma peaksin jooksma, et maratonil 4 tunni sisse jõuda ehk 5:40 per km ja pisut alla 2 tunni.

Esimesed 13 km suutsin 5:30 tempot hoida. Jalad tundusid kerged ja mõnusad, enesetunne oli hea, ainult pulss trügis kiiresti väga kõrgele. Juba 6 kilomeetrist oli mu pulss üle 190 löögi minutis. See oli äärmiselt ebaloogiline asjade käik, kuna treeningu ajal oli sama tempoga pulss 160-170 ringis olnud ning ka treeningud olid näidanud positiivset arengut, viidates, et suudan sama distantsi läbida palju kiiremini ja oluliselt madalama pulsiga kui paar kuud tagasi.

Kaalusin alternatiive, aimates, et sellise pulsiga sellises tempos ma lõpuni vastu ei pea, aga jätkasin siiski sama moodi. Mõtlesin, et ilmselt mõjutab jooksu ca 30 kraadine kuumus ja kõrge õhuniiskus, aga lootsin, et kohanen ning otsustasin pulssi lihtsalt ignoreerida. 14-15 kilomeetril tundus nagu oleks keha täielikult üle kuumenenud. Õhk seisis ja kõige tipuks tuli veel päike ka välja. Joogipunktides haarasin 2 topsi, ühest jõin, teise valasin endale pähe. Käed olid tulikuumad ja selleks, et neid natukenegi jahutada, hoidsin neid oma märja särgi küljes.

Siis hakkasin tempot alla võtma, ent pulss sellest ei muutunud. Kogu jooksu keskmiseks jäigi uskumatul moel 192 ja ühtlasi sain selle jooksuga teada oma uue maksimaalse pulsisageduse – 209 lööki minutis. Viimased kilomeetrid tundusid lõputud. Ma ei ole kunagi tõsiselt kaalunud mitte lõpuni jooksmist, aga selle distantsi jooksul mõtlesin ma selle peale mitu korda.

Üldse suutsin ma mõelda eelkõige selle peale, kui suur janu mul on. Joogipunktis ei teinud ma mingit vahet veel ja energiajoogil, mõlemad maitsesid ühtmoodi. Minu arvates oleks sellise ilmaga joogipunkte ka oluliselt rohkem võinud olla. Pärast seda, kui tempo hakkas langema, kadus fookus ära; ma ei vaadanud enam aega, suutsin vaid mõtte jõul ennast edasi jooksma sundida. Lõpetades jõin hoobilt liitri spordijooki ära, olles ilmselgelt täiesti dehüdreerunud.

19 kilomeetri märgi asemel arvasin end millegipärast nägevat 20 kilomeetri märki. Ma ei tea, kuidas ma suutsin näha 19 asemel numbrit 20, aga suur oli mu üllatus nähes taas 20 kilomeetri märki, kui arvasin end olevat juba 21 kilomeetril. Teel finišisse suutsin viimase jõuraasu tööle panna ja tempot tõsta. Võtsin kõige otsema tee, kuid siis ilmus kellegi käsi ette, mille peale ma peaaegu pikali kukkusin. Selgus, et olin üritanud valest kohast läbi murda.

Lõpetasin ajaga 2:02:26, nii et kilomeetri aeg tuli 5:48. Esimest korda jooksin aeglasemalt, kui olin plaaninud. Finišisse jõudes olin pettunud, kuna ma arvasin, et tulemuste põhjal võib teha järelduse, et 4 tundi maratonil on minu jaoks kõigest hoolimata ikkagi kättesaamatu.

Alles natukene hiljem, kui olin rääkinud paari teise jooksjaga ja vihm mind maha jahutanud oli, ei tundunud mu aeg mulle endale enam nii kehv, kuna sellise õhuniiskusega pidavatki olema raske oma õigete võimete piires joosta. Võrreldes tulemust oma eelmise aasta poolmaratoni ajaga, selgus, et olin varasemast siiski 5 minutit kiiremini jooksnud, nii et lohutasin end sellega, et mingi areng on siiski nii või naa toimunud.

Mõtlesin selle peale, miks seekord nii läks. Ma ei tea, kas õigetele või valedele, aga mingitele järeldustele ma jõudsin:

1) Kuigi mul soovitati joosta ilma oma joogita, kuna pudel lisab raskust ja võtab seeläbi tempot alla, siis olen üsna kindel, et eilsel jooksul oleks see mind väga aidanud. Ma ei suutnud joogipunktis korraga nii palju juua, kui vaja oleks olnud ja janule mõtlemine jooksu ajal segas keskendumist. Maratonile päris ilma mingisuguse oma joogita (kasvõi väikeses pudelis) ma minna ei julge.

2) Ilmselt oleksin pidanud oma tempos tegema korrektuuri varem, kohe kui pulss kõrgeks tõusis. Ehk oleksin siis nt 5:40/ km tempoga lõpuni joosta jõudnud ja kokkuvõttes paar minutit isegi kiiremini jooksnud. Hoidsin liiga jonnakalt oma esialgsest plaanist kinni. Üldse ei oleks sellise pulsiga ilmselt eriti joosta tohtinud, millega ma jooksin.

3) Ma tegelikult ei tea selle jooksu põhjal, kas ma suudaksin maratoni 4 tunniga joosta või mitte. Tean ainult, et sarnase ilmaga mina oma treenituse juures seda ilmselt siiski ei suudaks. Niisiis otsustasin, et lähen ka Ülemiste jooksule. Kui ma seal madalama pulsiga soovitud tempos joosta jõuan, siis ehk on kõik veel võimalik. Nii et ei midagi muud, kui tuleb oma kange keha ka täna rajale vedada ja edasi harjutada :)

Avastasin täna hämmeldusega, et viimase 4 kuuga olen kokku jooksnud 535 km ehk ca 4,4 km päevas. See on peaaegu 3 korda Tallinnast Tartusse või rohkem kui Tartust Riiga ja tagasi. Kokku olen jooksnud 61 tundi ja korraga keskmiselt 9 km. Keskmine kilomeetri aeg on olnud natukene vähem kui 7 minutit ja pulss 154.

Laupäeva hommik. Mida muud ikka paremat teha, kui ärgata kl 6, et Tallinnast Otepääle sõitma hakata ja ühel järjekordsel rahvaspordiüritusel osaleda. Plaan oli joosta 10,7 km ümber Pühajärve.

Maganud olin vaevu 6 tundi ühe teatud (minu jaoks küll alkoholivaba) kokteiliõhtu tõttu ja ka viimase kuu treeningud ei andnud põhjust eriliseks enesekindluseks. Kui varem, umbes 5 korda nädalas jooksmas käies, langes pulss pea iga treeninguga, siis nüüd, 3 korraga nädalas, on olukord millegipärast vastupidine.

Niisiis. Kõlas stardipauk ja asusingi teele. Õhk oli lämbe ja andis aimu peatsest vihmast. Pärast kaht kilomeetrit tundsin, et olen väga väsinud ja pulss oli juba häbematult kõrge. Võis arvata, et Pühajärve kandis on rajad mägised, ent kohati tundus, et ainult ülesmäge joosta tuligi.

Püstitasin eesmärgiks joosta umbes tund aega. Ajaks tuli 57:18. Edasi kordus kõik nagu eelneval kahel järvejooksul – kõigepealt medal kaela ja seejärel pakk pesupulbrit kätte.

Eile toimus Harku järve jooks, 6,4km. Mõnus jahedapoolne, müstiliselt udune ilm soosis jooksmist.

Jõudsin arusaamisele, et lühikesed distantsid ei ole siiski minu jaoks. Tempo läheb kiireks ning kipun juba esimese paari kilomeetriga väsima. Õnneks ei olnud seekord tõuse, kuigi vahepeal oli rada väga kitsas ja joosta sai ainult hanereas. Lõpuspurt tuli teha aga lausa pehme liiva sees.

Sellegipoolest. Suutsin seekord 4 minutit kiiremini joosta, kui sarnasel distantsil aastavahetusel. Aeg tuli 31:47. Otsustasin osaleda ka juuli keskel toimuval Pühajärve jooksul (10,7km) ja augustis lõpus Ülemiste järve jooksul (14km).

Pühapäeval jooksin oma esimese maratoni. Suutsin täita oma eesmärgi ja läbida 42,195 km. Lõpetasin üle oma esialgsete ootuste ajaga 4 tundi, 12 minutit ja 39 sekundit.

Maratonile eelneval nädalal sõin rohkem süsivesikurikast toitu, käisin ainult kahel korral jooksmas ja püüdsin mitte väga palju ringi rahmeldada. Sellest hoolimata oli ärevus tuntav ja neljapäeval oli pulss joostes oluliselt kõrgem kui tavaliselt. Mind lohutas see, et treeneri sõnul on võistluspabin jooksja jaoks pigem hea kui halb.

Maratoni hommik. Vaseliiniga keha sisse mökerdades tekkis tunne nagu läheksin lahingusse. Tegelikult tundubki nagu oleks igal jooksjal maratonile minnes oma sõjaplaan. Oma strateegia, kui kiiresti joosta; mida, kui palju ja millal süüa-juua; mida selga panna; mida kaasa võtta jne. Tagantjärele võin öelda, et minu lahinguettevalmistus minu puhul justkui töötas. Kas see ka kellegi teise puhul töötaks ei oska öelda.

Start oli 9.30. Kuna ilm tundus päikeseline olin otsustanud pikkade retuuside ja lühikeste käistega pluusi kasuks. See oli ka lõppkokkuvõttes suht õige valik, hoolimata sellest, et suurem osa distantsist tuli läbida vihmaga. Alguses oli vihm isegi hea, kuna see jahutas keha maha ja õige jooksuriietus juhtis niiskuse kehast eemale, nii et külm ei hakanud. Kui aga natukene rohkem sadama hakkas ja lombid tekkisid, asfalt libedaks läks ning botased läbimärjaks said ei olnud enam nii mõnus.

Läbisin erinevad valutasemed. Juba ca 15 kilomeetril tundsin, et taldadele hakkavad tekkima villid. Seejärel hakkasid tunda andma sääred, siis labajalad ja siis puusad. Need, mida ma kõige rohkem kartsin, ehk selg ja põlved, ei hakanudki valutama. 30-35 kilomeetril, mida üldjuhul kõige raskemaks hetkeks peetakse, oli mul võhma küllaga ja ka pulss oli minu kohta üllatavalt normaalne, ainult et säärelihased tahtsid lõhkeda ja villid tundusid mõlemal jalal juba terve päka suurused olevat.

Mingil hetkel otsustasin, et ma ei tohi enam jalgadele mõelda, muidu ei saa ma edasi joosta. Ja mul ei tekkinudki kordagi tahtmist seisma jääda või kõndima hakata. Jooksin oma pudeliga, mida  paaris joogipunktis energiajoogiga täita lasin. Mingit sööki ma ei tahtnud ja energiageeli mul endal kaasas ei olnud, energiajoogist ja vahepeal võetud ühest valuvaigistist täiesti piisas mulle.

Alustasin 4:30 lõpetada plaaninud pace keeperitega, ca 39 kilomeetril jõudsin järele 4:15 pace keeperitle ja 40 kilomeetril jooksin neist mööda. Olin 4 tunni ja 30 minutiga lõpetamiseks endale ajad, millega vaheajapunkte läbida, pastakaga käe peale kirjutanud. Jooksin ühtlase tempoga, lõpus kiirus pigem isegi natukene kasvas. Keskmine pulss oli 174.

Hea oli see, et väga palav ja tuuline ei olnud, muidu ei oleks ma jõudnud ehk tempot hoida. Palju aitas muusika, vahepeal isegi laulsin kaasa… Ma ei teagi, millele ma joostes mõtlesin. Ilmselt eelkõige pealtvaatajatele ja teistele jooksjatele. Kalkuleerisin oma aegu ja võtsin kilomeetri korraga. Pärast 34 kilomeetrit mõtlesin, et ainult 8 kilomeetrit veel, tavaline treeningdistants, nii et siis läks mul kokkuvõttes kergemaks.

Finiš oli tore. Paratamatult tuli naeratus näole. Hea on joosta, kui pealtvaatajad kaasa elavad. Jäin seisma ja mulle pandi medal kaela. Paar sammu hiljem sain aru, kui kanged jalad olid ja alles nüüd, paar päeva hiljem, lubavad reie- ja säärelihased enam-vähem normaalselt kõndida ja istuda.

Ausalt öeldes ei teagi veel, kas ma hakkan jooksmisega edasi tegelema ja kui tõsiselt ma seda võtaksin. Selle paari kuu jooksul hakkas jooksmine mulle tegelikult meeldima, ent ma tean, et sellega jätkamiseks oleks mul enda jaoks uued eesmärgid vaja püstitada ja see, kas ma seda teha tahaksin selgub ilmselt aja jooksul.

Kahtlemata andis kogu see ettevõtmine mulle võimaluse oma piire tunnetada ja iseennast paremini tundma õppida. Hetkel on tunne, et võiksin põhimõtteliselt kõigega hakkama saada, kui vähegi tahan. See on hea tunne.

Natukene vähem kui 2 päeva enne Kopenhaageni maratoni starti. Olen tõsiselt ärevil. Pulss on tavalisest märkimisväärselt kõrgem.

Nädalapäevad tagasi sain Taanist oma stardinumbri – 3030. Mõelda vaid, kui ilus sümmeetriline number ja kui hästi see mu vanusega sobib. Otsustasin, et see on hea märk.

Kõik on valmis seatud, trenni on küllaga tehtud. Pühapäeval tuleb tõehetk, kas ma suudan 42,2 km läbi joosta või mitte. Kuigi, kas mitteläbimine on üldse võimalus? Ma ei kujuta ette, kui pettunult ma võiksin end tunda, kui mul nt jalga kramp lööb ja edasi liikuda ei oleks võimalik. Paneksin ilmselt kogu oma jonnakuse ja tahtejõu mängu ja roomaksin ikkagi lõpuni. Või siiski?

Minu eesmärgid:
1) Joosta distants läbi. Tulgu, mis tuleb.
2) Joosta distants läbi vähem kui 5 tunniga. Esialgu sean sihiks 4h ja 35min.

Paljud on küsinud, milleks ma seda teen. Kurat seda teab… ilmselt mulle lihtsalt meeldib end proovile panna. Mingit muud sügavamat tagamõtet mul ei ole. Tean vaid, et see, kuidas ma jooksukauge inimesena selleni sattusin oli üks suur juhus ja ilmselt on otsus maraton joosta võimalus uuteks juhusteks.