Vaatasin üle viimased fotod Lõuna-Ameerika mandrilt, millest üks osa on võetud maailma kõige kuivemas kõrbes Atacamas ja teine ühe maailma veerohkema joa, Iguazú juures. Mõned kuud tagasi kirjutasin Tšiilis piki Vaikse ookeani rannikut laiuvast soola- ja liivasegusest Atacamast ning 2,7 kilomeetri pikkusest ja oma 275st joast koosnevast Iguazúst ka lähemalt.

Lisaks nende kohtade silmnähtavale erinevusele nagu Marsi maastikku meenutav kuiv pinnas ja lõputu tühjus ühelt poolt ning aurupilved, õhuniiskus ja külluslik rohelus teiselt poolt, meenub mulle Atacama vaikus, mida oli siin-seal segamas vaid tuul, ja seevastu Iguazú voolava vee katkematu mühin. Ülejäänud ülesvõtted on tehtud Tšiili pealinnast Santiagost ja selle lähistel asuvast boheemlaslikust Vaparaísost.

Kui ma järjega oma Peruu fotodeni jõudsin, võisin tõdeda, et suurema osa seal oldud 2-3 nädalast olin ma pildistanud kõrbe ja mägesid. Tagantjärele mõeldes ei ole see ka üllatav, kuna just loodus oli Machu Picchu kõrval olnud see, mis mulle Peruus kõige meeldejäävamaid hetki pakkus.

Sõitsime sadu kilomeetreid mööda sirge triibuna kulgevat Panamericana maanteed, mis palistab Peruu ookeaniranniku kõrbemaastikku. Suur oli mu rõõm, kui olime lõpuks kohale jõudnud. Esimest korda kõrbes.

Kõndisime tunde. Vaatasin, kuidas teised düünidelt alla sõidavad, ent mul ei olnud vähimatki soovi nendega liituda. Ma olin liiga lummatud kõrbe mustritest, värvidest ja kõikidest neist peidetud nüanssidest.

Salkantay lumine tipp kõrgus silmapiiril aga suurema osa matkast teel Machu Picchuni. Möödusime sellest 4600 meetri kõrgusel, mis oli selleks hetkeks kõrgeim koht, kuhu ma jõudnud olin. Mäletan öist tähistaevast Salkantay ääres, seda, kui külm tol ööl telkida oli, kokateed ja hommikusi pannkooke.

Juhtusin Kolumbiasse mõned kuud tagasi. Lisaks mudavannile ja ühele unustamatule retkele kusagil põhjaranniku paksu metsa sees, meenub mulle see, kuidas ma esimest korda tõeliselt lendasin.

Vähemalt nii see mulle tundus, kui ma mootorita paraplaaniga tol korral instruktori najal kanjoni kohal liuglesin. See oli fantastiline tunne. Lasta end õhuvooludel üles tõmmata, tagasi oru poole paisata ja mõneks ajaks maa ja taeva vahele liuglema jääda.

Villane seelik, valged sukad, silmatorkavalt värviline pontšo, kullakarva ehted ja kaabud… Need on ecuadorlased, kes oma puunirudel mägedel käreda külmaga kiiresti tippivatel sammudel ringi toimetavad. Mõned kuud tagasi kirjutasin Ecuadorist pikemalt. Nüüd ka mõned fotod.

Esimene sõna, mis mulle Lõuna-Ameerikaga assotsieerub, on “suur”. Esmajoones meenuvad need lõputuna tundunud bussireisid, mille käigus sai Kolumbia põhjaosas asuvast Cartagena nimelisest linnast Buenos Aireseni mööda maismaad vähemalt üle 8000 kilomeetri läbitud.

Ka parima tahtmise korral saan oma rännakutest selles maailma otsas vaid pinnapealselt kirjutada. Kuidas saakski lühidalt kokku võtta 17,8 miljonile km2-le ulatuvat maa-ala, mis katab 12% planeedi maismaa pinnast ning mille võtavad enda alla 13 riiki ja enam kui 370 miljonit inimest?

Käsitlematult suur

Kui Kesk-Ameerika jõudsin umbes sama ajaga risti-põiki läbi käidud, siis Lõuna-Ameerikast õnnestus 3-4 kuuga pelgalt kerge ülevaade saada. Suurema osa ajast veetsin Kolumbias, Ecuadoris, Peruus, Boliivias ja Brasiilias. Tšiilis ja Argentiinas olin mõlemas vaid nädalakese, Paraguays ja Uruguays sisuliselt ainult läbisõidul ning ülejäänud 4 riiki jäid nägemata.

Eesmärk ei olnud näha võimalikult palju. Ainus põhjus, miks ma Argentiinas oma reisi lõpetasin, oli soodsam pilet tagasi Euroopasse. Kogu Lõuna-Ameerika reisi vältel tegin vaid ühe rahvusvahelise lennu Tšiilist Paraguaysse, ühe siselennu Boliivias ning paar tükki Brasiilias.

Suurusest tulenevalt on Lõuna-Ameerika näol tegemist ühe ääretult mitmekesise paigaga maailmas, mis koondab endas kordumatuid maastikke, erinevat tüüpi metsi, kõrbi, koski, rohtlaid, mägesid, unikaalseid looma-, linnu- ja taimeliike ning tervet rida “maailmarekordeid”. Kõige pikem mäeahelik (Andid), kõige veerohkem jõgi (Amazonas), kõige kõrgem juga (Angel), kõige suurem vihmamets (Amazonas) ja soolaväli (Uyuni), kõige kuivem kõrb (Atacama), jne.

Tulenevalt sellest, et Lõuna-Ameerika riigid paiknevad nii erinevatel laiuskraadidel ja kõrgustel, on seal reisides võimatu mitte arvestada klimaatiliste iseärasustega. Kui Argentiina ja Tšiili lõunatipus Patagoonias on hooaeg detsembris-jaanuaris, siis Peruu ja Boliivia mägedesse tasub minna alles alates maist-juunist, et pisut soojemat ilma nautida, Kolumbias ja Venezuelast stardib sellel ajal juba aga vihmahooaeg. Suurem osa Brasiiliast ja Kolumbia ning Ecuadori läänepoolsed osad on jällegi troopilised paigad, kus on soe aastaringselt.

Mitmekesisus ei piirdu aga ainult looduse või kliimaga. Nii on ka sealsed riigid üksteisest võrdlemisi erinevad. Eriti tuntav on vahe endise Portugali koloonia Brasiilia ning 16. sajandi paiku hispaanlaste poolt annekteeritud piirkondade vahel.  Suriname ja Guyana on kunagised Briti ja Hollandi kolooniad ning Prantsuse Guiana, nagu nimigi viitab, kuulub endiselt Prantsusmaale.

Ent ka hispaania keelt kõnelevate riikide lõikes võib olulisel määral varieeruda nii rahvastik, kultuur kui riigi majanduslik areng ja elanike sotsiaalne heaolu. Sarnasused piirduvad suures ulatuses keele, arhitektuuri, muusika, toitumisharjumuste, riietusstiili ning Ameerika massikultuuri mõjutustega, mis on iseloomulikud kogu Hispanoaméricale.

Kõige ebavõrdsem kant maailmas

Ladina-Ameerika on oluliselt rikkam kui paljud teised arengupiirkonnad maailmas. Viimase 10 aasta jooksul on toimunud hulganisti positiivseid muudatusi ja äärmuslik vaesus on märgatavalt vähenenud. Sellest hoolimata on Ladina-Ameerika aga endiselt kõige ebavõrdsem piirkond maailmas, kuna ühiskonna rikkam viiendik elanikkonnast omab 60% sissetulekutest ja vaesem viiendik alla 3%. Lõuna-Ameerika riikidest on sotsiaalne lõhe suurim Kolumbias, Boliivias ja Brasiilias.

Laias laastus võib öelda, et majanduslikult paremal järjel olevad riigid on Tšiili, Argentiina, Uruguay, Venezuela ja Brasiilia. Viimane neist on Ladina-Ameerika suurim riik nii pindalalt kui rahvaarvult ning sisemajanduse koguprodukti (SKP) järgi ka üks võimsamaid ja kiiremini kasvavaid majandusi kogu maailmas, mitte ainult Lõuna-Ameerikas. Lisaks Brasiiliale ja Tšiilile näitab kiiremat kasvutendentsi ka Kolumbia ja Peruu majandustegevus.

SKP inimese kohta on madalaim Boliivias, Paraguays, Guyanas ja Ecuadoris. Nendes riikides on võrreldes ülejäänud Lõuna-Ameerikaga ka väiksem osa inimestest linnastunud. Sealjuures ainuüksi selliste suurlinnade nagu São Paulo, Buenos Airese, Río, Lima ja Santiago elanikud moodustavad juba ca 17% kogu Lõuna-Ameerika rahvastikust.

See viitab üldisele trendile Ladina-Ameerikas, mille kohaselt on kehvemal järjel eelkõige maapiirkondades elavad inimesed ning etnilised vähemused. Boliivias, Peruus ja Ecuadoris moodustavadki aga märkimisväärse osa rahvastikust just põliselanikud (quechuad ja aymarad), samas kui Tšiili, Argentiina ja Uruguay elanikest on suurem enamus (ning Brasiilias umbes pooled) Euroopa päritolu inimesed.

Sarnaselt Kesk-Ameerikale on ka Lõuna-Ameerikale iseloomulik elanike emigreerumine teistesse riikidesse ja omastele raha koju saatmine. Eelkõige suundutakse USAsse ja naaberriikidesse, eriti Argentiinasse ja Tšiili, kus on piirkonna riikidest kõrgeim palgatase. Suurim immigrantide osakaal ongi Argentiinas, kuhu on sisse rännanud palju paraguaylasi ja itaallasi, ning Brasiilias, kuhu on elama asunud suur hulk portugaallasi. Nendes riikides ei ole raske eurooplasena massi sulanduda, eriti hispaania või portugali keelt vallates.

Tervikuna kallim

Vastab tõele, et Lõuna-Ameerika tervikuna on võrdlemisi kallis, kuid tegelikult sõltub see väga olulisel määral konkreetsest kohast, kuhu reisida. Kui üldjuhul on majanduslikult kehvemal järjel olevates riikides ka elu odavam, siis nagu arvata võib, oligi kõige soodsam reisida Boliivias, Ecuadoris, Paraguays ja Peruus. Kolumbia, Argentiina ja Uruguay moodustasid omamoodi keskleeri ning Tšiili ja Brasiilia olid kallimad. Panin kirja oma tegelikud kulud ühe lõuna-/ õhtusöögi, kahe inimese öömaja ning bussitranspordi tunnihinna lõikes nendes riikides, kus ma Lõuna-Ameerikas pikemalt viibisin.

Nagu tabelist näha, osutus Brasiilia mitu korda kallimaks kui Boliivia. Peruus sõltus palju sellest, kuhu reisida (Cuzco ja Machu Picchu kant olid nt mõistagi kallimad), aga sellegipoolest oli seal läbivalt soodne öömaja. Toit oli üllatavalt hea hinnaga just Ecuadoris. Boliivias veetsin kauem aega La Pazis, kus oli tiba rohkem valikut söögikohtade osas ja sellest tõusis ka mõnede toidukordade hind. Bussitransport oli aga konkurentsitult parima hinnaga Boliivias ja Ecuadoris. Teistes riikides sõltus see rohkem konkreetsest bussifirmast või sellest, kui hea pileti ise endale välja kauplesid.

Huvitav on võrrelda seda ülevaadet sellega, mis ma Kesk-Ameerika kohta kirja panin. Sellest võib järeldada, et Lõuna-Ameerikas on suuremad kontrastid vaesemate ja rikkamate riikide vahel. Kui öömaja hinnad ei erinenudki kokkuvõttes nii palju Kesk-Ameerikast ja toit oli mõnedes riikides isegi soodsam, siis transport oli Lõuna-Ameerikas valdavalt ikkagi kallim. See ei käi ainult busside kohta. Selles piirkonnas ei ole häid odavlennufirmasid rahvusvahelistele lendudele, küll aga võib hea õnne korral Tšiilis, Argentiinas ja Brasiilias leida siselende, mis on parema hinnaga kui bussipiletid.

Samas ei saa Kesk-Ameerika chicken busid Lõuna-Ameerika bussitranspordile kuidagi vastu. Tõeline revolutsioon on toimunud Tšiili ja Argentiina bussinduses, kus võib end teel mugavamalt tunda kui lennukis ja vabalt 24 tundi jutti sõita. Öömaja osas ei oskagi otsust langetada. Oli seinast seina kohti. Kui Kolumbias sai nii mõnigi kord lageda taeva all võrkkiiges magatud, siis Brasiilias ja Argentiinas sundis eelarve paaris kohas 6-8 inimesega dormitory tuba jagama. Boliivias nautisime nii hurtsikut kui ka Euroopa standardite järgi kobedat hotellituba. Kõige mõnusamad olid aga endiselt perekesksed posadad.

Seevastu oli toit juba suur samm edasi Kesk-Ameerika standardist. Jah, ka Lõuna-Ameerikas esineb kiirtoitu ja inimesed armastavad pizzat ning friikartuleid, aga millegipärast tuleb neil toidu valmistamine üldjuhul siiski paremini välja. Lisaks on Ecuadoris, Peruus ja Boliivias väga maitsvaid suppe. Eriti soodne on kohalike poolt armastatud mitmekäiguline lõuna, millest minul oli raske pooltki ära süüa. Brasiilias on levinud nn kilorestoranid, mis sobivad paremini nendele, kes eelistavad väiksemat portsjonit, kuna siis tuleb ka toidu hind tavapärasest mõnevõrra väiksem.

Väga maitsvad olid nt kreveti-ceviche, puuviljamahlad, kohvi ja igat sorti koogikesed Kolumbias. Ecuadorist meenuvad kissellilaadne kuum jook ja juustupontšikud. Boliivias olid aga ääretult maitsvad krõbedad baguette’i-laadsed saiad. Argentiinas sai maitsvat liha ja head veini. Ja muidugi ei saa mainimata jätta ka oma vaimustust pisco sourist Peruus ning kokateest kõrgemates piirkondades.

Kokkuvõttes reisisin üsna sarnases stiilis võrreldes Aasia ja Kesk-Ameerikaga, kui välja arvata teatud arv matkasid ja muid enda proovile panemisi. Võib vist öelda, et kusagil mujal peale Boliivia ja Peruu ei oleks ma seda sellisel määral endale lubada saanud. Kui Kagu-Aasias oli mu keskmine päevaeelarve sõltuvalt riigist ca 20-30 dollarit, siis Kesk-Ameerikas oli see 20-50 dollarit ja Lõuna-Ameerikas 20-60 dollarit (ilma matkadeta). Ma arvan, et hinnad on viimase kümne aastaga ka Lõuna-Ameerika riikides päris palju tõusnud. Nii et kaasa tasub lisaks paarile deebetkaardile (juhuks, kui üks kaart ei tööta) võtta ka dollareid (juhuks, kui kumbki kaart ei tööta).

Parimad elamused

Kõige eredamad hetked, mida Lõuna-Ameerika mulle pakkus, olid:

• Huayna Potosí 6088 meetri kõrguse tipu vallutamine (Boliivia)
• 5 päevane retk Machu Picchule ümber Salkanthay mäe (Peruu)
• Salar de Uyuni soolajärv ja teekond Atacamani Tšiilis (Boliivia)
• Kõrb Ica lähistel (Peruu)
• Loomade ja lindude maailm Rurrenabaque pampas (Boliivia)
• Kahekesi Tayrona rahvuspargis matkamine (Kolumbia)
• Paraplaaniga 2 km kõrgusel kanjoni kohal lendamine (Kolumbia)
• Zip-line‘iga paarisaja meetri kõrgusel oru kohal sõitmine (Peruu)
• 3 tundi jalgrattaga kiirlaskumist mööda kurikuulsat “surmateed” (Boliivia)
• Väikese lennuki kabiinist Nazca jooni avastamas (Peruu)
• Quilotoa kraatrijärv ja külast külla matkamine (Ecuador)
• Ca 4 km kõrgusel asuv La Paz, kõige erilisem linn Lõuna-Ameerikas (Boliivia)
• Río de Janeiro – meeleolu, samba, rand ja õhtuvalgus olid kuldsed (Brasiilia)
• Kõrvulukustava kohinaga Iguazú kosed Brasiilia piiri ääres (Argentiina)
• Mõnulemine El Totumo vulkaani soojas mudas (Kolumbia)
• Titicaca järves asuva Isla del Soli unine ja rahulik eluolu (Boliivia)
• Villa de Leyva, Barichara ja Guane koloniaalarhitektuuri pärlid (Kolumbia)

Kokkuvõttes

Ladina-Ameerika on nägemist väärt. Loodushuvilistele on see osa maailmast tõenäoliselt unistus. Lisaks suudab Lõuna-Ameerika ilmselt ka kõige spordikaugema inimese matkama panna. Enne sinna jõudmist ei olnud minulgi soovi mõne mäe otsa ronida ja mõneti olen tänaseni hämmeldunud, et see nii lihtsalt võimalik on, et ühel päeval mõtled, et lähed, ja järgmisel päeval lähedki.

Lõuna-Ameerika puhul vaimustas mind eelkõige mitmekesisus ja võimaluste rohkus. Soovid rannapuhkust, matka mägedes, mõnda džunglitrippi või väikest adrenaliinilaksu – seda kõike jagub ja sageli ka ühe riigi piires. Tagasi Lõuna-Ameerikasse läheksin millalgi nt Patagooniasse, Galapagosele, Amazonasesse ning miks mitte ka Boliiviasse, kuna see riik mulle nii armsaks sai.

Paljud on küsinud, kumb mulle siis ikkagi rohkem meeldib – kas Aasia või Ladina-Ameerika? Hoolimata kõigest pean tunnistama, et selle põhjal, mis ma näinud olen, on Aasia mulle isiklikult ikkagi südamelähedasem. Ladina-Ameerika on kuidagi kärsitum ja agressiivsem, pürgides materiaalsete hüvede poole nagu lääne ühiskond. Liiga palju on märgata eurooplaste mõju ja amerikaniseerumise tagajärgi ning liiga vähe on alles seda tõelist Ladina-Ameerikat.

Ma kaldun arvama, et Aasial on meie ühiskonnale rohkem õpetada. Nii kannatlikuse, vähesega leppimise, lihtsate naudingute hindamise kui ka oluliste asjade eristamises ebaolulistest. Teisalt esitab Ladina-Ameerika reisijatele ka palju suurema väljakutse, mis kas meeldib või ei meeldi, aga ükskõikseks sind ei jäta.

Boliivia on üks visuaalselt erakordsemaid riike, kuhu ma seni sattunud olen. Ma ei ole kunagi eriti loodust pildistada armastanud, aga Boliivias küll. Mitte et seal midagi muud pildistada ei jaguks – ainuüksi quechuad ja aymarad oma värvilistes rahvariietes on suurepäraseks fotoainestikuks. Kuna tegemist ei ole aga eriti pildistamislembeste inimestega, jäid nad minu kaadritesse pigem eemalt, nagu muuseas.

Tähelepanu keskpunkti koondusid seekord hoopis Boliivia lõputult müstilised maastikud, mis olid kohati nii kummalised nagu oleks mõni kunstnik akvarellides fantaasial lennata lasnud. Ma ei oleks kunagi arvanud, et tühjad väljad võivad olla nii ekspressiivsed ja pilvede kontrast päikesele ning sini-sinisele taevale nii vajalik, et looduse ilu täies ulatuses esile tuua.

Järgneb üksjagu ülesvõtteid kolmest Boliivias veedetud nädalast. See on aga üks nendest riikidest, mis tasub kindlasti ka oma silmaga ära näha.

Viimati Kesk-Ameerikast kirjutades mõtlesin jutu lõppu lisada paar nõuannet selle kohta, mida teha (ja mida mitte teha), et Ladina-Ameerikas oleks mugavam ja turvalisem reisida. Miskipärast tuli mõtteid selles osas aga rohkem, kui ma planeerinud oleks, nii et otsustasin selle suisa eraldi teemana ette võtta.

Palju on räägitud sellest, et Ladina-Ameerika võib paiguti ohtlik olla. Relvastatud röövid, elundivargused, kuritegevus jne. Ma arvan, et kuigi palju olukordi on tingitud pelgast juhusest ja valel ajal vales kohas olemisest, on reisijal endal võimalik üht-teist ära teha, et kriitilisi situatsioone vältida. Tõenäoline on, et kui oled halvimaks ette valmistunud, siis midagi ei juhtu.

Ja siin need on – rida soovitusi, mis on välja koorunud mu enda või teel kohatud teiste reisijate kogemustest ja üleelamistest, mida saab suures osas rakendada mitte ainult Ladina-Ameerikas, vaid ka mujal maailmas. Kindlasti saab seda nimekirja täiendada ja loodan, et leidub inimesi, kes seda ka teevad, et teistega oma teadmisi jagada.

• Võta kaasa võimalikult vähe ja võimalikult mittehinnalisi asju. Peaaegu kõike eluks vajalikku saab osta koha pealt, kuigi võimalik, et mitte päris sama kvaliteediga ja mitte päris igalt poolt.
• Millegipärast on just moodsamad ja kallimad seljakotid need, kust midagi varastatakse, mis kinnitab vaid seda, et mida tagasihoidlikumalt Sa reisid, seda väiksem on tõenäosus, et keegi Sult midagi ära võtta soovib.
• Väikest sülearvutit või nutitelefoni, rääkimata kaamerast tasub kaasas tassida, kuna tasuta wifit leidub paljudes kohtades ja pildistamist väärivaid objekte või maastikke samuti. Ent samas tuleb olla valmis nendest asjadest ka ilma jääma. Olgu öeldud, et adapter on Ladina-Ameerikas hädavajalik.
• Ära mine pimedas inimtühja kohta. Kindlasti mitte üksi, aga vältida tasub seda ka mitmekesi.
• Ära mine üksi inimtühja randa või metsa ka päise päeva ajal, eriti millegi väärtuslikuga nagu kaamera või lap-top. Turvalisem on see võõrastemajja jätta ja endale kaaslane leida.
• Väldi ujumist seisva veega kohtades ja väga tugeva hoovusega randades.
• Ära liialda alkoholiga. Purjus inimesed on kõige lihtsamaks märklauaks igal pool. Õhtul välja minnes veendu, et on keegi, kes Sul silma peal hoiab.
• Kui vähegi võimalik, reisi kellegagi koos. Ent ära jäta ka reisikaaslase puudumisel reisi ette võtmata. Sellisel juhul liitu teiste reisijatega koha peal.
• Ära riietu väljakutsuvalt või liialt napilt – enamasti paistad Sa nagunii 100 meetri pealt kohalike inimeste seast välja ja sageli võib meie jaoks tavapärane riietus konkreetse riigi inimestele ennekuulmatu olla.
• Võta muuhulgas kaasa pikkade käistega, õhukesi ja heledaid riideid, et soojas kliimas mitte üle kuumeneda, aga olla sealjuures kaitstud ka igasuguste putukate eest. Lõuna-Ameerikasse võta kindlasti kaasa ka soe fliis ja vihma- ning tuulekindel jakk.
• Naistel tasub heledad juuksed mõnel pool ka mütsi alla peita ja harjuda ütlema, et oled abielus (isegi kui ei ole), eriti üksi reisides.
• Ära kanna endaga suuri rahasummasid kaasas. Maanda riske, jagades raha laiali, kasutades peidukohti, kust seda liiga loogiline leida ei ole (nt sisetaskuga püksirihm, apteegikott vms). Kõhukott-rahatasku on nt üsna teada-tuntud koht ja seetõttu on sellest üsna lihtne ka ilma jääda.
• Ära kanna passi igal pool kaasas. Pikema reisi jaoks tasub teha lisapass ja see ühes vaktsineerimispassi jm olulisega skaneerida (ning nt oma e-mailile saata).
• Kui võimalik, väldi öist bussisõitu ja katsu uude linna mitte liiga hilja kohale jõuda. Kui jõuad öösel, broneeri öömaja ette. Öist transporti kasutades on võimalik majutuse pealt kokku hoida, aga siis tasub eelistada ka korralikke bussifirmasid, eriti Kesk-Ameerikas.
• Hoia alati sularahaautomaadi tšekid alles ja kontrolli, kas summa ja kaardi number selle peal on ikka õiged. Kui ei ole, siis tasub lähiajal konto väljavõtet kontrollida – võimalik, et keegi on Su kaardile ligi pääsenud.
• Hoia alati natukene sularaha varuks, juhuks kui Su kaart mõnes riigis ei tööta (eriti Maestro deebetkaart). Tasub kaasa võtta vähemalt kaks pangakaarti, et olla valmis juhuks, kui ühega midagi juhtub.
• Ära unusta kontrollida, kas Su krediitkaart ikka alles on. Olen kohanud reisijaid, kes on oma krediitkaardi koti sügavustesse peitnud ja nädalaid hiljem avastanud, et kaart on kadunud ning kontol haigutab suur 0.
• Ole tähelepanelik oma asjadega igal pool. Kui Sa nad unarusse jätad, siis Sul neid suure tõenäosusega varsti enam ei ole. Piisab 10 sekundist. Ära ole liiga usaldav ka teiste reisijate suhtes.
• Ära peida oma asju nii, et Sa hiljem neid ise enam üles ei leia või nad hotellituppa maha unustad. Samas tasub väärtuslikumad asjad silme alt igatahes ära panna, juhuks kui keegi tuppa tungib. Nt võib õhtusöögile minnes aknad sulgeda, kardinad ette tõmmata ja tuli põlema jätta, et tekitada mulje nagu oleks keegi toas.
• Kõige nutikamad peidukohad, millest ma kuulnud olen, on nt WC poti veepaak, kuhu saab asjad veekindla koti sisse panna, padjapüür või musta pesu kott. Mina üldiselt oma asjade peitmisega nii palju vaeva ei näinud. Mõnel pool saab hinnalisemaid asju hoida ka võõrastemaja administraatori juures, aga sõltuvalt öömajast, ei ole see alati kõige turvalisem valik.
• Pangad pakuvad alati kehvemat kurssi kui mitteametlikud rahavahetused, ent viimastega tasub ka ettevaatlikum olla. Raha on mõistlik üle lugeda igal pool.
• Tea vahetuskursse enne piiri ületamist. Piiril raha vahetades arvuta alati ka ise summa välja (isegi siis, kui Sulle kalkulaatorist arvutuse tulemust näidatakse). Sageli saab piiril (aga mitte lennujaamas) parema vahetuskursi kui sisemaal.
• Ära lase end liigselt mõjutada. Tavaliselt on jutud sellest, et miski on “ainus koht või aeg millegi tegemiseks” pelgalt kellegi oskuslik ja ennastsalgav müügitöö.
• Tingi! Tavaliselt on alati väike “mittekohaliku” puhver hindadesse sisse arvestatud. Ent ära ka liiale mine – eks see on ju loomulik, et turist rohkem maksab. Turul on enamasti võimalik esialgsest hinnast vaid 2/3 maksta.
• Jälgi, kui palju kohalikud maksavad. Kui müüja teab, et Sa oled kursis õigete hindadega, ei küsi ta ka Sinu käest kosmilisi summasid.
• Pikemal reisil arvuta välja soovitud päevaeelarve ja pea sellest kinni. Vajadusel pane oma kulud kirja.
• Ära võrdle kõike koduga. Üks osa reisimisest ongi proovida teise riigi toite ja saada aimu teisest kultuurist.
• Ära võrdle ka hindu koduga. See, et miski kusagil mujal oluliselt odavam on, ei tähenda seda, et see antud riigi kontekstis veel asja õige hind on. Üle makstes võid negatiivselt mõjutada nii kohalike elanike traditsioone ja ametialaseid eelistusi kui ka muuta elu kallimaks tulevastele reisijatele.
• Kui näed, et keegi ei soovi, et Sa teda pildistad, siis austa seda.
• Ole avatud, siiras ja heatahtlik ning suhtle võimalikult palju kohalike inimestega, kuulates, mida nad Sulle soovitavad (nt vaatamisväärsuste või toidukohtade osas). Mõnikord paisutavad nad ohutusega seotud teemasid küll suuremaks kui nad tegelikult on, aga siis vähemalt tead, mille suhtes ettevaatlik olla. Lisaks võid võita tuttava, kes Sind hädas aitab.
• Proovi inimeste üle selle põhjal mitte otsustada, kuidas nad välja näevad või kui heal järjel nad tunduvad. Kahjuks olen päris palju näinud seda, et reisijad vaatavad kohalikele elanikele õige pisut ülevalt alla.
• Teisest küljest – ära ole liiga usaldav. Eriti inimeste suhtes, kelle äriideeks on teenida vahendustasu kohtadelt, kuhu ta Sul öömaja leida aitab. Üks reisija oli sõna otseses mõttes paljaks varastatud pärast seda, kui ta võttis vastu küpsise, mida keegi talle bussis pakkus. Järgmisel hetkel leidis ta end haiglavoodist.
• Õpi ära vähemalt 10 kõige olulisemat lauset kohalikus keeles, nii on oluliselt lihtsam suhelda, eriti Ladina-Ameerikas. Samuti tasub kiiresti ära õppida numbrid, sest nii on parem tingida.
• Ära torma mõtlemata maailma parandama. Kuigi soovid teha heategu, võib tänavalastele antud dollar või külaelanikele jäetud kommid neile omal moel hoopis karuteene teha, arvestades et kerjamise taga on sageli inimesed, kes sellest kasu lõikavad, ja hambahari ei pruugi olla kättesaadav igaühele. See kehtib ka paljude muude asjade kohta.
• Kuigi enamus kohtades on soovitatav juua pudelivett, siis kasuta seal, kus vähegi võimalik korduvkasutatavat matkapudelit ja filtreeritud vett, et anda oma tagasihoidlik panus looduse säästmisele.
• Räägi teiste reisijatega ja kuula nende soovitusi, aga tee nii nagu sisetunne ütleb. Sageli inimesed liialdavad ja nende eelistused (nagu ka nende varasemad reisikogemused) on erinevad. Mul oleks paljud lahedad kohad nägemata jäänud, kui oleksin ainult teisi kuulanud. Samuti olen ka paljudes teiste inimeste poolt taevani kiidetud kohtades pettunud olnud, kuna olen seda sama juba varem korduvalt näinud.
• Tavaliselt on soodsamad ja sageli ka paremad öömajad reisigiidi soovitatud võõrastemajade läheduses. Vali koht selle järgi, kui turvaline tundub piirkond ja hotell ise. Rääkides reisiraamatutest, siis Kesk-Ameerika LP on päris ok, Lõuna-Ameerika omas on aga faktivigu ja vasturääkivusi.
• Võta kaasa õhuke magamiskott, et saaksid vajadusel ka mustemas kohas ööbida. Mõnel pool läheb öösel (või nendel pikkadel bussireisidel) ka päris jahedaks, eriti Lõuna-Ameerikas.
• Mind on enim aidanud head matkasaapad, kompass, pealamp, koodiga lukk, märkmik, reisigiid, apteegikott ja viimasel reisil ka duct tape. Pikemale reisile soovitan kaasa võtta mõned pildid Eestist ja oma inimestest – tore endal meenutada, aga hea teistelegi oma kodumaad tutvustada.
• Apteegikoti sisu on individuaalne, aga üldiselt läheb pikemal reisil alati vaja midagi kõhuhädade, külmetusnähtude ja valu leevenduseks. Väike kraadiklaas ja reisimeditsiini raamat on samuti abiks, reisikindlustusest rääkimata.
• Ja lõpetuseks – katseta ja proovi! Võid leida midagi uut ja kogeda midagi senitundmatut ning enamasti ei ole kaotada midagi. Õpi kogemustest, mis halvasti kätte maksavad, ja anna edasi head, mida kohtad oma teel.

Üksi või mitmekesi?

Mis välismaalastesse puutub, siis neid on Kesk-Ameerikas palju, eelkõige põhjaameeriklasi, keda on enim Mehhikos, Belize’is ja Costa Ricas. Rohkem on ka nt hollandlasi ja kanadalasi ning kohata võis isegi mõnda eestlast. Igal riigil oleks nagu oma nišš, mis meelitab teatud tüüpi gringosid. Nii leidub seal kruiisilaevaturiste, paketireisijaid, vanderselle ja spordifanatte, sotsiaaltöötajaid, vabatahtlikke, pensionäre ning expate, kes kodumaa tolmu jalge alt on pühkinud ning siin pool maakera oma restorani- või majutusäri avanud.

Üksi reisides ei tohiks Kesk-Ameerikas igav hakata, seda enam, et tegemist on kitsa piirkonnaga, kus on hästi välja kujunenud “gringo trail”, mida mööda kõik põhjast lõunasse või vastupidi liiguvad. Teiste reisijatega on lihtne kohtuda ja olgu nad seljakoti-, mootorratta-, surfi- või mõnel muul tripil, tavaliselt jäävad nad kuudeks, mitte nädalateks. Tasub ainult reisigiid lahti lüüa, et teada saada, kuhu kõik teised suunduvad. “Use Lonely Planet and you will never be alone again,” nagu üks maailmarändur armastab öelda ja eks ses ole oma tõetera.

Teisest küljest on Kesk-Ameerikas ikka märgatavalt parem mitmekesi reisida. Võrreledes Aasiaga tuleb seal oluliselt ettevaatlikum olla mitte ainult enda vaid ka oma asjadega ja kellegagi koos reisides on seda lihtsam teha. Pealegi on toad valdavalt kahele või enamale inimesele mõeldud ja üksi olles on hind kas sama või ainult natukene madalam. Sageli saab ka transpordi-, toidu- ja muid kulusid jagada ning nii tuleb päevaeelarve ühe inimese kohta märgatavalt väiksem, kui omapäi reisides.

Alternatiivid öömaja valikul

Üksireisijate alternatiiviks öömaja valikul on dormitorio ehk nö ühine magamistuba, kus on tavaliselt 6-10 voodit ja sama palju oma lukuga suletavaid kappe, kus hinnalisemat kraami hoida. Parema võimaluse puudumisel võivad seda varianti kasutada ka mitmekesi reisijad, aga paraku ei ole seal lärmi tõttu alati väga palju magada võimalik. Leidub muide ka suurepäraseid kohti telkimiseks või võrkkiiges ööbimiseks, kuigi kogu värskes õhus magamise atribuutika kaasas tassimine võib pikemal reisil päris väsitavaks osutuda.

Kenasid või muul moel kordumatuid ööbimispaiku (nagu nt onnike rannal või öömaja džunglis) leidub Kesk-Ameerikas pea igas riigis, aga võimalus hea hinna ja kvaliteedi suhtega kohtade avastamiseks tundub olevat suurem nt Guatemalas ja teatud kohtades Mehhikos. Üllataval kombel tundusid Kuuba casa particularid läbivalt kõige korralikumad ja kõige vähem kõikuva hinnaskaalaga. Sealne kodumajutus on üldse omamoodi eriline kogemus, kuna see võimaldab kohalikku elu tavapärasest palju lähemalt ja autentsemalt kogeda.

Üldiselt tundub majutuskohtade kvaliteet Kesk-Ameerikas parem kui Aasias, seda eriti puhtuse osas. Samas on ka tubade hinnad märgatavalt kõrgemad. Kuum vesi ja oma duširuum on paraku siiski luksus, mida iseenesestmõistetavana võtta ei saa, isegi kui voodiservale on sätitud käterätist luik ja majas levib tasuta wifi. Sooja vett saab enamasti läbi seal kandis levinud elektrivoolul töötava dušisegisti (rahvakeeli “suicide shower”), miillest on üsna tavapärane ka endale kerge vibra sisse saada, kui nt kogemata kraani vastu minna või märgade kätega temperatuuri reguleerida. Kõige kuumem on vesi madalaima võimaliku survega, kui masin kõige kõvemini undab.

Läbivalt olid linnades meie eelistusteks väiksemad “posadad”, mis olid sageli pereärid ja sisendasid suuremat turvatunnet. Nn backpackerid osutusid pahatihti aga märgatavalt kehvemateks ja kallimateks, kuna reisijaid, kes teiste omasugustega trehvata ja muljetada soovisid, jagus küllaga. Hilisemal kellaajal uude kohta jõudes tasub aga majutus kindlasti kas helistades või nt Hostalworldi kaudu ette broneerida, kuna paremad võõrastemajad on selleks ajaks juba täis, eriti põhihooajal (detsembrist aprillini).

Toiduelamused kiirtoiduparadiisis

Lisaks öömajale on Aasiaga võrreldes valdavalt kallim ka toit, olgugi et tõelist maitseelamust ei ole Kesk-Ameerikas paraku lihtne leida. See on põhjus, miks sealsetes majutuskohtades ühisköök väga levinud on ja miks paljud reisijad sageli ise süüa teha eelistavad. Eelmisel aastal Kagu-Aasias ei oleks see mulle mõttessegi tulnud, isegi kui võimalus olnud oleks, ent Ladina-Ameerikas kokkasime mõnikord meiegi, eriti kohtades, kus väljas söömine ülemäära kalliks osutus.

Kurvastaval kombel on märk Kesk-Ameerika linnade heaolutasemest see, kui palju seal erinevaid rahvusvahelisi kiirtoidukette eksisteerib. Hamburgerid ja hot dogid, juustu alla mattunud paksupõhjaline pizza, õlist nõretavad friikartulid ja sinna juurde ka põhjalikult friteeritud lihakäntsakas on keskameeriklaste tavapärane toidulaud ja, mis seal salata, ega see nende tervisele just väga hästi ei mõju. Kogu piirkond on nakatunud kana-maaniasse ja kui sa seal olles mingit muud hispaaniakeelset sõna ära ei õpi, siis “pollo” jääb sulle kindlasti eluks ajaks meelde. Mais on teine asi, milleta ei kujutaks elu ette vist ükski keskameeriklane. Paljud toidud põhinevad maisil.

Kõige maitsvam oli minu jaoks Mehhiko toit. Vürtsikad burritod, quesadillad, empanadad ja tacod ühes grillitud kalaga mõjusid pärast Kuubat nagu taevamanna. Hoolimata muidu mitte eriti silmapaistavast toiduvalikust, saime aga just Kuubal maailma kõige paremaid homaare ja kui me seal olles arvasime, et 8 eurot on ühe langusti kohta ikka päris kallis, siis mujal Kesk-Ameerikas oli see veel kallim. Keele viisid alla ka krevetiburritod, mereannid ja pannkoogid El Salvadori Playa El Tuncos ning Guatemala San Pedro La Laguna toidukohad ja Antigua maiustused. Tervislikumat tänavatoitu ei olnud enamasti lihtne leida, aga siin-seal müüdi nt cevichet ja grillitud maisitõlvikuid.

Eht kesk-ameerikalik kogemus

“Chicken bus” ehk rohmakas ja valjult möirgav USA koolibussitüüpi sõiduvahend on üks kõige omasemaid asju Kesk-Ameerikale. Julgen väita, et ilma sellega sõitmata ei ole sa seda piirkonda tegelikult näinud ega kogenud. Tegemist on Ameerika ettevõtte Blue Bird toodanguga ja tõsiasi, et neil oli kunagi tehas ka Guatemalas, on ilmselt põhjuseks, miks need bussid Kesk-Ameerikas (v.a. Costa Ricas) nii levinud on. Tõenäoliselt on nad oma hüüdnime sellest saanud, et mõnedes piirkondades transpordivad külaelanikud nendega vahetevahel linde-loomi, ja kuigi tundub, et “kanabussideks” on nad ristinud just välismaalased, kasutavad väljendit turistidega suheldes ka kohalikud elanikud.

Iga Kesk-Ameerika Blue Bird on kordumatu. Kui Nicaraguas on levinumad klassikalised kollased eksemplarid, siis mujal on nad üldjuhul värviliseks võõbatud ja eriti on kujutlusvõimel lennata lastud Panamas, kus busse ehivad maalingud Kristusest multifilmikangelasteni. Nende robustset sisemust täiendavad juhi istme kõrvale paigutatud aksessuaarid pehmete loomakeste või südamekeste näol, klaasi külge kleebitud pildid või sõnumid ning erilise tootearendusena ka võimsad kõlarid, millest mõistagi lustakalt tümpsuvat hispaaniakeelset muusikat kostub.

Sageli on busse täiendavalt tuunitud, et neid tänaval silmapaistvamaks ja kiiremaks muuta. See on neile ka eluliselt vajalik, sest nii mõneski riigis, nagu nt Guatemalas või NIcaraguas, on “kanabussid” omavahel tugevas konkurentsis. Põhimõttel “kes ees, see mees” uhatakse üksteisest mööda, imetakse tee ääres seisvad inimesed peaaegu hoo pealt sisse ja antakse gaasi enne, kui teine buss järele on jõudnud. Võtmeroll on siin mitte niivõrd bussijuhil kuivõrd tema käsilasel, kelle tööks on hüüda ebainimlikult kiiresti kohanimesid, tabada tänavalt potentsiaalsed reisijad, tirida peale nende pakke ja koguda raha, mis täistuubitud bussis muide väga heal tasemel ronimisoskust nõuab. Kohati muutub sõit ohtlikult kiireks, ent kohalikud näivad vaid rahulolevad, et nad sihtpunkti varem kohale jõuavad.

Meie läbisime peaaegu kogu Kesk-Ameerika nendes päevinäinud bussides (ja korra isegi katusel) ning enamasti ma tõesti nautisin seda. Olgugi et “chicken bus” on kõige soodsam transpordivahend (autokastis sõitmise järel), meeldis mulle nende puhul eelkõige see, et busse oli pidevalt kuhugi minemas ja nii sai operatiivselt edasi reisida. Ühtlasi oli neis alati piisavalt õhku, kuna aknad sai lahti teha, ja pikapeale tundus ka nende iste palju mugavam, kui turistidele mõeldud mikrobussides (“shuttle bus”), mis liikusid otse määratud sihtpunkti, olid mitu korda kallimad ja sageli ka ebausaldusväärsemad, viimata reisijaid lubatud kohta või kindlaks kellaajaks. Kui eesmärgiks on aga kiiresti ühest riigist teise jõuda, siis selleks on mõttekam valida nt Tica bus või muu sarnane ettevõte, neid on mitmeid.

Ent lisaks eelnevale oli “kanabussides” ka lihtsalt lõbusam. Pidevalt hüppasid bussi tädid suurte pirukakausside, veekottide ja karastusjookidega ning siin-seal andsid oma etteaste müügimehed, -naised, ladudes esmajoones kauba laiali, esitades kurbkaebliku monoologi toote kasulikkuse kohta ja korjates seejärel oma träni ühes rahaga bussi pealt kokku. Esines ka muusikalisi ja teatraalseid etteasteid. Veidral moel olid aga just kohalikud elanikud need, kes meid “kanabussides” pidevalt ettevaatlikud olema hoiatasid. Ma ei oska öelda miks, sest palju loogilisem oleks arvata, et kui busse röövitakse, siis ikka neid, kus suurema varandusega turistid saagiks langeksid. Küll aga tasub silma peal hoida oma kotil ja välistesse taskutesse midagi hinnalist mitte panna. Tõsi, teisi turiste me nendes bussides väga sageli ei kohanud, v.a. El Salvadori ja Nicaragua rannapiirkondades.

Vaatamist väärib

Kahtlemata on palju, mida Kesk-Ameerikas näha tasub. Näiteks loodus, mis on küllaltki varieeruv ja tohutult liigirohke, eriti Costa Ricas ja Panamas. Väidetavalt on Kesk-Ameerikas 7% maailma bioloogilisest mitmekesisusest. Leidub lopsakaid džungleid, kiduramaid kollakas-pruune maastikke ja pilvemetsi; ligi 300 vulkaani, nende seas ka aktiivseid; koopaid, merd ja ookeani ning üks suuremaid korallrahusid maailmas; musta liivaga, kiviseid ja peene valge pulbrilisi randu; tuuliseid surfikohti, suurepärase nähtavusega sukeldumispaiku ning saarekesi, mis vastavad sinu ettekujutusele paradiisist. Prügi ja plastik nagu ka metsade üleraie on ilmselgelt aga tõsine probleem, mis seda piirkonda ohustab.

Lisaks on Kesk-Ameerikas, aga eriti Mehhikos, muistsete linnade varemete näol säilinud ka palju maiade ajalugu. Minu jaoks üheks põnevamaks templiks oli Yaxchilan Mehhiko ja Guatemala piiri ääres, kuna see asus turistiteekonnast eemal ja sinna jõudis üsna vähe inimesi. Ühtviisi meeldejäävad olid aga ka Tikal Guatemalas ja Toniná ning Palenque Mehhikos. Tuleb tunnistada, et pika peale muutuvad templid siiski pisut üksluiseks ja ega väga palju neid korraga vaadata ei jaksa. See oli põhjus, miks me Copáni Hondurases minema ei hakanud.

Kesk-Ameerikas on palju kena ja romantilist koloniaalperioodist pärinevat arhitektuuri, mis tähendab kõrgeid aknaid, massiivseid uksi, maakivitänavaid, suuri plazasid ja lilledega kaunistatud sisehoove. Selle musternäidisteks on nt Antigua Guatemalas või Granada Nicaraguas, aga ka Trinidad Kuubal ja San Cristóbal Mehhikos. Üldiselt on nende näol tegemist tavapärasest oluliselt meeldivamate linnadega, ent samas on seal märkimisväärselt rohkem turiste ja vähem seda tõelist Ladina-Ameerikat. Seetõttu jäid mulle südamelähedasemaks hoopis Havanna ja Panama City, kuigi suurlinnad mulle tavaliselt ei meeldi.

Nii et vaatamist väärivat leidub. Kui mitte loodust või linnaelu, siis põliselanike külasid või kultuuriliselt põnevaid ja värvikirevaid turge. Nagu ma eelmises postituses aga juba mainisin, siis on minu jaoks Kesk-Ameerika ideaalne koht mitte niivõrd ringi rassimiseks, kuivõrd lihtsalt puhkamiseks. Kui puhkusega seostada ka päikese nautimist ja Kesk-Ameerikalikust lärmist eemaldumist, siis on selleks samuti terve rida alternatiive.

Cuanto cuesta?

“Kui palju see maksab?” on hispaaniakeelne lause, mis tuleb paratamatult ära õppida juba reisi esimesel päeval (ja ühes sellega ka numbrid). Pikaajalisel reisil ei saa hakkama kulusid arvestamata, eriti Ladina-Ameerikas. Alljärgnev tabel on ülevaade öömaja, toidu ja transpordi hindadest eri riikides vastavalt minu tähelepanekutele reisi jooksul. Tegemist ei ole ametliku statistikaga, vaid minu reaalsete kuludega antud kolme valdkonna lõikes.

Reisisin üsna sarnases stiilis võrreldes Aasiaga, lubamata endale oluliselt rohkem ega ka mitte oluliselt vähem. Kui Kagu-Aasias oli mu keskmine päevaeelarve sõltuvalt riigist ca 20-30 dollarit, siis Kesk-Ameerikas oli see 20-50 dollarit. Ma arvan, et kui ma oleksin leppinud kehvemate majutuskohtadega või nt rohkem telkinud või Couch Surfingut kasutanud, oleks läbi saanud ka odavamalt, aga siiski mitte nii soodsalt kui mu 2007. aasta Lonely Planet lubab. Ma arvan, et hinnad on paari aastaga juba päris palju tõusnud, kuigi palju sõltub konkreetsest riigist.

Läbi kogu Kesk-Ameerika ei ole bussitransport kallim kui ca 2 dollarit tunnis ühe inimese kohta. Nii Mehhikos kui ka Kuubal on see kallim, aga kui vaeva näha, siis leiab tegelikult ka oluliselt odavamaid teise klassi alternatiive, mis ei ole kummaski riigis otseselt turistidele mõeldud. Kui rääkida aga laeva- või paadihindadest, siis need on igal pool oluliselt kõrgemad, eriti Belize’is ja Hondurases.

Toit on kallim Kuubal, kus tuleb parema õhtusöögi saamiseks leppida sellega, mida pakutakse kodumajutustes, ja Belize’is. Kõige soodsam on toit Mehhikos ja Guatemalas. Öömaja osas on Mehhiko Yucatáni piirkond Chiapasest kohati pea kaks korda kallim. Parema hinnaga leiab majutuskohti Guatemalas. Tabelis on kahese toa hinnad ja arvestatud on ühe toidukorraga.

* Kuubal on kohalike elanike jaoks kasutusel peeso (CUP), mis on ca 26,5 korda väiksem rahaühik, kui turistide jaoks mõeldud CUC. Belize’is saab maksta nii USA dollarites kui ka Belize’i dollarites (1 USD on ca 2 BZD). Kõik valuutad on dollaritesse arvestatud selle aasta oktoobri seisuga.

Nende kolme argikulu põhjal võib järeldada, et kõige odavam on reisida Guatemalas ja El Salvadoris, Nicaraguas ja Hondurases ning kokkuvõttes tulid nendes riikides mul ka väiksemad kogukulud. Samas mõjutab päevaeelarvet paljuski ka see, kui palju ringi reisida ja kui kaua riigis viibida. Kauem ühe koha peal olles lähevad kulud alla, kuna öömaja on pikemaks ajaks võimalik saada parema hinnaga ja kokku on võimalik hoida ka transpordilt ning toidult.

Soovitan alati natukene sularaha varuks hoida, juhuks kui kaart mõnes riigis ei tööta. Kuubale tuleks kaasa võtta (hulganisti) eurosid, Mehhikosse ja Kesk-Ameerikasse dollareid. Reisile tasub minna ka mitme kaardiga, et olla valmis juhuks, kui ühega midagi juhtub.

Kõige rohkem soovitan

Kõige paremad kohad lõõgastumiseks:

• Playa El Tunco (El Salvador) – suurepärane toit, fantastiliselt pingevaba
• Semuc Champey (Guatemala) – ilus ja imerahulik, oleks jäänud kauemaks
• Caye Caulker (Belize) – seletamatult eriline
• Isla Ometepe (Nicaragua) – lummav pilvemütsikesega vulkaan Concepción
• San Pedro La Laguna (Guatemala) – parim koht reisi edasi lükkamiseks

Kõige kenamad rannad:

• Tulumi piirkond (Mehhiko) – võta telk kaasa ja kasuta oma transporti
• San Blasi saared (Panama) – saared, kus on 3 palmi ja ei kedagi teist
• Väike Corni saar (Nicaragua) – kui riskid paadiga üle mere sinna minna
• Cayo Jutía (Kuuba) – tõeline üllatus
• Roatán (Honduras) – rand on kena, aga turiste liiga palju

Kõige erilisemad linnad:

• Havanna (Kuuba) – kõige fotogeensem linn Ladina-Ameerikas
• Panama City (Panama) – uus ja vana
• Trinidad (Kuuba) – salsa ja mojito, salsa ja mojito…
• Antigua (Guatemala) – mine hommikusöögiks pagariärisse
• San Cristóbal (Mehhiko) – varu sooje riideid

Kõige eredamalt meeldejäävad paigad:

• Kuna Yala (Panama) – täiesti ainulaadne koht Kesk-Ameerikas
• Külad San Cristóbali läheduses (Mehhiko) – maiadega tutvumiseks
• Chichicastenano turg (Guatemala) – fantastiline käsitöö
• Havanna Centro tänavad (Kuuba) – võta toiduputkast üks kohvi nukutassis
• Masaya turg (Nicaragua) – turg nagu labürint

Kõik riigid olid omamoodi huvitavad, aga selle põhjal, mis ma kokku 4 ja poole kuu jooksul Kesk-Ameerikas, Mehhikos ja Kuubal veetes nägin, tekkisid ikka omad lemmikud. Kuuba jääb minu jaoks väga eriliseks kohaks mitmel isiklikul põhjusel ja on mingis mõttes sellepärast ka teiste kohtadega ehk võrreldamatu. Kesk-Ameerikas võlus mind aga enim Guatemala maiade kultuuri tõttu. Suurimad üllatajad olid Belize, mis on üks pingevabamaid riike sealmail, ja Panama, mis võib sõltuvalt kohast osutuda nii erinevaks nagu öö ja päev.

Tagasi tahaksin kunagi minna nii Mehhikosse kui ka Panama metsikusse lõunaossa Dariéni, kus elavad Embera ja Wounaani hõimud. Soine ja läbipääsmatu Darién Gap on ainus koht, kus põhjast lõunasse kulgev Pan-Ameerika maantee katkeb ja veel üks põhjus, miks paljud Põhja-Ameerika poolt tulnud reisijad Panamas oma reisi lõpetavad.

Ja lõpetuseks…

Palju on räägitud sellest, et Kesk-Ameerika on ohtlik. Tõepoolest, püss näpul ringi käivaid korravalvureid ja granaatidega varustatud politseinikke leidub seal kandis kõikjal. Isegi kui reisigiid lahti teha, siis tõenäoliselt leiab sealt pea iga piirkonna kohta mingit laadi hoiatuse. Ja kui aus olla, siis ei tundnud ka mina ennast alati turvaliselt ja olin mõttes valmis selleks, et midagi mult ära võetakse. Õnneks ei juhtunud seekord aga mitte midagi. Peale selle, et sularahaautomaadi pettusega mult Nicaraguas kaardi konto tühjaks tehti. Kuna pankadel on selle vastu aga kindlustus, sain ma kogu raha tagasi.

Ma arvan, et see, kas midagi juhtub või mitte, on suuresti juhus, aga paljuski ka oma teha – kui olla ettevaatlik ja järgida mingeid ettevaatusabinõusid, siis saab riske paljuski maandada (aga sellest juba lähemalt järgmises postituses). Ohtudest tasub teadlik olla, ent samas neist mitte end liigselt mõjutada lasta, sest vastasel juhul ei saaks me kuhugi minna. Pealegi on teadmatus ju ainult üks osa seiklusest.

Vaata ka esimest osa…

Selle aasta esimesed 7 kuud veetsin Ladina-Ameerikas. Läbisin mööda maismaad Kesk-Ameerika ning suure osa Lõuna-Ameerikast (vt reisiteed). Enne, kui detailid ununema hakkavad, mõtlesin teha paar kokkuvõtvat postitust, et jagada oma mõtteid kuuldust-nähtust, parimatest kohtadest, suurimatest elamustest, hindadest ning kõigest muust, mida sinna kanti reisides teada tasub. Alustan Kesk-Ameerikast, ja et asju lühidalt kokku võtta ei olegi nii lihtne, siis teen seda kahes osas.

Parajalt suur, piisavalt väike

Kesk-Ameerika sekka arvestatakse sellised riigid nagu Guatemala, Belize, El Salvador, Honduras, Nicaragua, Costa Rica ja Panama. Kuna minu teekond läbi Kesk-Ameerika sai sedapuhku alguse aga Kuubalt ja viis mind Guatemalani läbi Yucatáni ja Chiapase piirkondade Mehhikos, otsustasin siin ka neid kaht eelnimetatud riiki õige pisut käsitleda.

Eks see vist nii kipub olema, et kõik omandab mingisuguse perspektiivi alles võrdluses millegi muuga. Ligi poole miljoni ruut-kilomeetrine ala 42 miljoni elanikuga võib ju suur tunduda, ent ainuüksi Kolumbia on nii pindalalt kui rahvaarvult suurem kogu Kesk-Ameerikast. Teatud uhkustundega ei saa ka mainimata jätta, et maailmakaardil tilluke Eesti on pea kaks korda suurem kui Belize või El Salvador. Ent rahvaarvult teeb viimane mingis mõttes ära mitte ainult Eestile vaid ka kõigile naabritele, olles ühe ruutkilomeetri kohta kõige tihedama asustusega riik Kesk-Ameerikas.

Reisimine selles maailma nurgas on oluliselt kiirem ja paindlikum kui Lõuna-Ameerikas, kus sihtpunkti jõudmine ilma lennutransporti kasutamata ka ühe riigi piires mitte tunde, vaid päevi aega võib võtta. Vaikse ookeani rannikult Kariibimereni või naaberriiki minekut ei ole vahemaade tõttu ette planeerida vaja. Küll aga võivad teekonna pikale venitada kehvemad teeolud ühes väljakutseid esitavate transpordivahenditega, eriti vähem asustatud piirkondades.

Millegipärast on end pikemal reisil Ladina-Ameerikas väga lihtne planeeritust kauemaks aga just Kesk-Ameerikasse “unustada”. Olen seda täheldanud nii teiste reisijate puhul kui omal nahal. Osalt on põhjuseks see, et hoolimata paljudest sarnasustest on sealsed riigid ikkagi ka üllatavalt erinevad ja pakuvad veel mitmel pool vägagi ehedaid kultuurilisi elamusi, millesarnast mujal maailmas ei kohta. Ühtlasi on kõik võrdlemisi lähedal ning kergesti hoomatav, mis tekitabki kiusatuse edasi mitte reisida ja pigem Kesk-Ameerika põhjalikumalt ette võtta.

Ent mitte vähem oluliseks põhjuseks ei ole ka äratundmine, milleni jõudsin alles reisi lõpus - kui Lõuna-Ameerika on hea matkamiseks, seiklemiseks ja looduse nautimiseks, siis Kesk-Ameerika ühes oma randade, helesinise Kariibimere ja “Robinsoni saartega” on kokkuvõttes õige koht just puhkamiseks ja aja “peatamiseks”.

Agressioon, mis muutis mõndagi

Muistsete maiade tsivilisatsiooni mõju võib märgata Mehhiko lõunaosas, Guatemalas, Belize’is kui ka El Salvadoris ja Hondurases. Maiade kultuuri tipp jäi aastatesse 250-900 AD ja sellest perioodist pärinevad kuulsad linnad nagu Tikal Guatemalas, Palenque Mehhikos ja Copán Hondurases. Hoolimata hispaanlaste pealetungist ei kadunud maiad aga kuhugi ja täna võib neid kohata eelkõige Mehhikos ja Guatemalas, kus nende järeltulijad ikka veel oma uskumusi ja traditsioone üleval hoiavad.  

Kolonialismi mõjudest ei saa tänases Kesk-Ameerikas aga paraku üle ega ümber. Hispaanlased jõudsid kohale 16. sajandi alguses ja tegutsesid seal oma tahtmist mööda 1821. aastani, mil suurem osa kolooniatest (v.a. nt Kuuba) Hispaania võimu alt vabanes. Lisaks tohutule hävitustööle jätsid hispaanlased endast muuhulgas maha nii oma keele, arhitektuuri kui ka katoliku usu, rääkimata põlvkondadest ja põlvkondadest mestiitsidest. Ning möödunud olid vaid mõned sajandid!

Koloniaalperioodile järgnes pikk ja konaralik tee demokraatiani. Koha peal asus kanda kinnitama põhjanaaber USA, toetades oma puuviljaettevõtete huve Kesk-Ameerika “banaanivabariikides” ja sekkudes üsnagi omakasupüüdlikel eesmärkidel poliitikasse nii Guatemalas, Nicaraguas kui El Salvadoris. Aidates Panamal Kolumbia võimu alt vabaneda, sai USA vastutasuks ka võimaluse lõpetada kanali ehitus Panama maakitsuses. Kuulus kanal valmis 20. sajandi alguses ja jäi (nii uskumatu kui see ka ei tundu) USA valdusesse kuni 1999. aasta viimase päevani. 

Erinevalt teistest Kesk-Ameerika riikidest kuulus Belize pärast eurooplaste kohale saabumist hoopis brittidele ja saavutas täieliku iseseisvuse alles 1980ndate alguses. Seetõttu on Belize ülejäänud Kesk-Ameerikast kultuuriliselt ka väga erinev, seda juba sellegi poolest, et seal räägitakse inglise keelt. Briti kolooniaks olid lühikeseks ajaks ka Hondurase Bay saared ning sealgi on erinevus võrreldes mandri-Hondurasega kergesti märgatav.

Mis puudutab Kuuba revolutsiooni ja kätte võidetud vabadusse 1959. aastal, siis üks selle peamiseid eestvedajaid, Che Guevara, on ilmselt kõige tuntum “bränd” mitte ainult nimetatud saareriigis, vaid üle kogu Kesk-Ameerika. Alberto Korda ikooniline foto baretiga märtrist, mis on riigist-riiki läbivalt esindatud kõikjal T-särkidest mootorrattalampideni, on paradoksaalsel kombel sageli teenimas aga just nimelt kapitalistlikke eesmärke.

Kaabud, vuntsid ja pikad mustad patsid

Minevikule mõeldes ei tundu loogiline, et keskameeriklastele gringosid matkida meeldib. Millegipärast see nii aga on, et kõik vähegi läänelik, toitumisharjumustest riietumisstiilini, on võetud eeskujuks, mille poole püüelda. Eriti kummastav on see nt Kuuba kontekstis. 

Teisest küljest tundus mulle, et enamasti on keskameeriklased välismaalaste suhtes üsnagi kinnised. Eriti puudutab see nt põliselanikest maiasid ja kunasid, kes hoiavad rohkem omaette. Neile ei meeldi ka, kui neid pildistatakse, millest on iseenesest tõsiselt kahju, kuna piirkonniti kannavad nad ikka veel omatehtud värvilisi rahvariideid ja pikas perspektiivis see mood tõenäoliselt muutub. Austusest nende uskumuste vastu ei jää enamasti aga muud üle, kui seda kõike elusuuruses kogeda ja kaamera ära panna.

Kohalike elanikega suheldes tuleb Kesk-Ameerikas paljuski hispaania keel abiks ja seda mitte ainult sellepärast, et inglise keelt räägitakse vähe. Hispaania keelt purssiv turist saab kahtlemata suurema austuse ja sõbralikuma kohtlemise (nagu ka paremate hindade) osaliseks lihtsalt sellepärast, et ta proovib. Kuigi hakkama saab kuidagi ka ilma españolita (eriti turistirohkemates kohtades), oled keelt mitte rääkides väärtuslikust osast infost paraku eemal. Tasub õppida kasvõi kümme kõige hädavajalikumat lauset.

Keskameeriklased elavad erinevalt ja nagu ikka sõltub nähtu-kogetu sellest, kuhu reisida. Kõige kõrgem on elatustase Costa Ricas ja Panamas ning kõige madalam Hondurases ja Nicaraguas. Kuigi elustandard on seal kokkuvõttes siiski märgatavalt parem kui paljudes teistes arengupiirkondades, elab hinnanguliselt ca 30% keskameeriklastest nö äärmuslikus vaesuses. Ladina-Ameerikat tervikuna peetakse muide kõige ebavõrdsemaks kohaks maailmas, kus suur osa rikkustest on koondunud väikese hulga inimeste peale.

Kehvemal järjel on eelkõige põliselanikud ja maapiirkonades elavad inimesed. See omakorda on andnud põhjuse kasvavaks linnastumise ning emigreerumise trendiks. Tüüpiliselt on sugulased (kes suuremasse linna, kes naaberriikidesse, kes mujale) hea töö peale saanud ja saadavad omastele raha koju. Nii võib läbivalt riigist riiki mõne panga või Western Unioni ees pikki järjekordi märgata, kus omaksed oma sissetulekutele lisa ootavad.

Perekond on Kesk-Ameerikas au sees. Valitsevad traditsioonilsed arusaamad soorollidest. Kaabude ja vuntsidega senjoorid teenivad leiba ja pikkade mustade patsidega senjoorad kasvatavad lapsi ning tegelevad majapidamistöödega. Euroopast pärit naisterahvale võib tunduda üllatav, kui kohalikud härrad peaasjalikult tema meessoost kaaslasega vestlevad, ent matšokultuuris üles kasvanud inimesele on see puhas viisakus.

Vanematesse inimestesse suhtutakse samuti austusega. Lisaks hellitussõnadele, mis Ladina-Ameerika hispaania keele vastupandamatult armsaks muudavad, kasutatakse palju “Teie” vormi.

Ent ilmselt keegi ei teeni Kesk-Ameerikas sellist lugupidamist nagu jumal, kes saadab sealseid elanikke mitte ainult mõtetes ja loendamatus arvus kirikutes, vaid kujukese, kleepeka või sõnumina ka kõikjal mujal, kus vähegi võimalik. Kuigi suurem osa inimestest on katoliiklased, harrastavad mõned etnilised vähemused ühes kristlusega ka oma traditsioonilisi hõimu-usundeid.

Jätkub…