mai 16
Eile jooksin Pirital. Päike oli juba üsna madalal mere kohal ja tänavavalgustid joonistasid asfaldile tumedaid triipe. Ühtäkki avastasin, et enese teadmata hüppan ma joostes üle varjude. Üle posti, üle mööduva jalakäija, üle puu jne.
Meelis pidas vajalikuks situatsiooni tagantjärele näitlikustada.
2009. a. kodus. Foto autor: legendaarne trummar MV
Veider komme. Ei tea, kust see tulnud on. Ilmselt teen jooksmist endale niimoodi huvitavamaks. Kui keegi oskab seda seletada, siis ootan igatahes huviga.
See on üpris tavaline vähemalt minuga. Tänavaplaatidel astun tihti nii, et mitte joonele minna või astun pika sammuga üle ühe. Varjudega on tihti sama lugu. Või võtan trepiastmeid järjepanu kolm korraga, endalegi teadmata, miks.
Psühholoogidel on selleks puhuks kindlasti mingi terminoloogia ja seletus välja mõeldud. Enda elu huvitavamaks tegemine on kindlasti üks osa sellest.